Minu jaoks oli see sõit Viljandisse väga oluline ja informatiivne. Kuna Maiko tegeleb ise erinevate projektide hindamise ja ülevaatamisega ning kogemus sellealane väga suur, sain ma palju teadmisi, mida rakendada hetkel poolelioleva projekti juures ning mida silmas pidada uute koostamisel.
Tegime peatuse Viljandi linnas, kus kohtusime Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli Katrega ning hetk hiljem saabus ka Sisekaitse Soome, kes on läbi TeadlikValik ajaloo vist Maiko jaoks kõige sümpaatsem tudeng. Paraku on ta lõpetanud oma praktika ning lõputöö valmis saanud ning kardetavasti enam meiega kaasa uuest aastast ei sõida.
Viljandi Täiskasvanute Gümnaasium on ühes majas Noortekeskuses, mis pani heldima TPS-i Mardot ning alles kooli juures liitunud noorsootudeng Kristjanit. Kool seest oli väga huvitava planeeringuga, sellises pole varem olnudki. Ei olnud küll kõige esmaklassilisem, kuid väga õdus ja mõnus. Klassi end sisse seadnus, jõudsid kohale Tartu Lennuakadeemia ning Kõrgem Kunstikool. Kaupo Lennukoolist oli väga stiilne. Nimelt kandis ta ümmargusi roosasid prille, mis püüdsid tähelepanu õpilaste seas (ka tudengite). Kunstikoolist tuli kaks mööbliosakonna tudengit, kes olid esimest korda. Nad olid arvestanud küll slaidiesitlusega, aga Maiko pani julmalt video käima. Siiski hiljem võtsid nad ka slaidi lahti. Sõjakooli ei esindanud mitte tudeng, vaid vilistlane. Vahepeal hakkasid kõlarid temaga paukuma, aga vapper Maiko Kuna ta ise ei saanud viibida meiega kauem, kui ma esitlus, värbas ta mind tegema ettekannet edaspidi ka tema koolile. Eks näis, mis sellest saab. Üldiselt said kõik hästi hakkama, kõik olid kogenud (v.a. esmakordsed, aga ka nemad olid tublid).
Viljandi Paalalinna Gümnaasium oli tervistedendav kool, mille tundsin ära kohe, kui sisse astusin. Küsisin esitluse ajal õpilastelt järgi, nad kinnitasid mu mõtet. Muidu oli koolis kõik ilus ja kena, ainult kuulajaskond jooksis loengusaalist edasi-tagasi ning see segas neid, kes soovisid kuulata ja ka esinejaid. Meil Pilviga läks esitlus väga hästi. Esinemise lõpus ütlesime, et voldikud on laual ja meile võib head isu soovida. Nõnda läksimegi Pilviga sööma. Meile pakuti väga head kartulit, salatit ning snitslit.
Enne Viljandi Maagümnaasiumisse minemist käisime Endla kohvikus. Mina oma parima müügimehe oskusega kauplesin Maikolt välja kohvi ja koogi tema kulul. Seal oli väga mõnus istuda päikse käes ning vestelda aktuaalsetel teemadel ’Mis teeb Soome järgmine aasta?’ ja ’Mida Soome teeb see aasta’. Tegime paar ühispilti ja sõitsime edasi. Meiega oli vahepeal ühinenud ka teine sohver Priit. Leppisime kokku, et teeme filmi sellest, kuidas me bussidest maha astume ja oma tehnika üles seame koolis. Mõeldud-tehtud. Kõigil keelati kaamerasse vaadata ja hakkasime askeldama. Viisime asjad saali sisse ja Priit pani kaamera üles pidevalt filmima kõike,mis lava ees toimub. Ei suutnud Lennukooli Kaido oma käsi tagasi hoida ja pidi Maiko hooleta jäänud arvutile taustapildiks erkroosa plakati. Poisid olid varajasest hommikusest äratusest nii väsinud, et viskasid tagareas nalja. Kohati oli mul p2ris piinlik, et nad lihtsalt lõugasid naerda seal. Läbiv naljateema oli üks ettekanne. Nimelt ettur-reamees S–i avastused millisesse kooli ta minema peab ja mis selle jaoks teha vaja.. Ettekanne oli nii hea, et lõpuks oli publikust alles jäänud ainult 8 inimest.. No mis sa teed..
Kui esitlused kokku pakitud, sõitsime poodi varustamaks õhtust saunaskäiku. Poeskäik oli edukas, sest Pilviga leidsime mulle mugavad jalatsid.
Ööbimine toimus Reiu Puhkekeskuses Sindi külje all. Süüa anti, sauna sai, Soome sünnipäeva tähistasime ja magada sai väga mõnusalt. Kui eelmisel aastal päädis Soome sünnipäev jääkülma järve viskamisega, siis see aasta oli armulised- lõime tordi näkku.
Väsinud näod jõudsid Sindi Gümnaasiumisse. Hea mulje jätsid aktiivsed õpilased, kes aitasid tehnika ülespanekuga ja toolide paigutamisega. Keegi tudengitest ütles, et publik oli väga-väga imelik. Küsimusele ’miks?’ vastati, et publik kuulas. See kõlas küll naljakalt, aga tõesti õpilased mitte ei kuulnud esitlusi, vaid tõesti kuulasid. Esitlus koos Pilviga oli kiire ja sisutihe, sest meil oli väga kiire järgmisesse kooli. Kuna meie esitlus jäi üsna lõpupoole, jõudsin enne koos Kunstikooli tudengitega käia Sindi peal jalutamas ja poes pakutavat uurida. Meid paigutati nö back-stage’i ehk lavatagusesse ruumi, kus kõik said istuda ja jutustada tähtsatel teemadel. Kunstikooli tudeng Mihkel jooksis ühel hetkel ruumi sisse ja teatas, et nägi midagi enneolematut. Nimelt kätekuivatuspaberihoidja, mis automaatselt andis uue lehe kui eelmise ära rebisid. See siiras üllatus oli nii koomiline, et ei tahtnudki algul uskuda, et ta tõsiselt seda mõtles. Naljakas oli see, sest Tallinnas on taolisi aparaate väga palju igal pool.
Audru Keskkool asub Pärnust mõned kilomeetrid eemal. Nii väljast kui seest on hästi renoveeritud. Alustasime oma ’ekskursiooni’ kooli peal käiguga tualetti, kuhu kogu me seltskond ühes rütmis sammus. Sooritasime oma esitluse kiirelt, sest tagasisõit algas minul kiiremini kui teistel.
Ootan väga uut hooaega ja uusi inimesi meie ridasid täiendama. Vanad tegijad on küll toredad, aga mõni osaline on läinud liiga julgeks ja kohati isegi ülbeks oma kooli prestiiži luues. Meie sohvrid ja eestvedajad Maiko ja Priit on see aasta teinud tublit tööd. Ei oska ära tänada nii toreda aja eest.
Kohtumiseni sügishooajal!
Heli Temper
TE2
Hommik oli pime, aga ilus. Imed juhtuvad. Nimelt jõudsin Estonia ette kõige esimesena (tavaliselt olen viimane). Kohe jõudis ka Oliver Tehnikakõrgkoolist, kes esindab oma kaunist kooli viimast korda. Veel 5 minutit möödus, jooksis Pedagoogilise Seminari Monika, kes selgitas, et ärkas 25 minutit tagasi ja kartis, et jäi maha. Sohver Maiko parkis oma punase välgu graatsiliselt Estonia parklasse ja jäi reisijaid ootama. Sisekaitseakadeemiast Anneliis ja Laura istusid bussi esimesena. Veel tulid kohale Mereakadeemiast sadamamajanduse tudeng ning Oliverile seltsi Tehnikakõrgkoolist Krista. Viimane, aga mitte vähemtähtis loomulikult Mainori Jalakas. Kõik kohad täis, võisime sõitu alustada. Kari naisi paigutati tahapinkidele ja kolm ainsad poissi olid Maikot ärevuses hoidmas. Sõit oli pikavõitu, aga saime tuttavaks uute tegijatega ning muljetasime vanadega. Poole tee peal võtsime peale Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli Katre, kes hõivas Oliveri koha eespingis. Viimane tuli meie juurde istuma. Monika ja Oliveriga vaatasime vanu pilte eelmistest Teadlik Valik sõitudest.
Esimene kool, Põlva Keskkool, oli meie jaoks tuttavas linnas (eelmisel aastal käisime Põlva Ühisgümnaasiumis), kool väljanägemiselt oli täiesti keskmises seisukorras, aga sõbraliku personaliga. Kui jõudsime kohale aulasse, olid esinemisvalmis juba Sõjakoolist kadetid Niilo ja Tulik, Lennukoolist Kaido (kes on meie jaoks juba vana kala) ja Valmar. Ning Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist Maria. Meie, tüdrukud, jätkasime traditsiooni ja vaatame üle kooli tualettruumid. Tore koolidirektor andis meile koordinaadid ning lõpuks kohale jõudnud, võisime hinnata tualettruumi ’heaks’. Minu esinemine läks küllaltki kiiresti, sest teised koolid enne mind pidasid esitlused juba peaaegu loengu raamides. Leppisime Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga kokku, et tema näitab kooli tutvustava video ja mina räägin rohkem erialadest, mis ka meil kattuvad. Loomulikult ’reklaamisin’ enam meie koolis vähempopulaarsemaid erialasid selleks, et tuua ka vähemtuntumad erialad õpilaste valiku sekka. Üllatavalt vastuvõtlik publik oli. Kuulajate kehakeel rääkis enda eest, et edastatav info huvitas neid tõepoolest. Avaldan kiitust ka ühele noormehele, kes minule ja Monikale ukse avas ning meid ees aulasse sisse lasi. Imelik küll, aga jättis tervest koolist üldiselt hea mulje! Mereakadeemiat oli väga uudne kuulda, sest kuigi ma ise elan tolle Lasnamäe filiaali kõrval, pole mul õrna aimugi, mis seal teha saab. Ainult seda tean, et poiste kehaline kasvatus toimub kooli hoovipeal. Nii mõnigi kord olen sattunud just samal ajal sattunud mööda jalutama. Sõjakool lõpetas meie toreda hommikupooliku humoorika esitlusega.
Avastasime, et meil on väga kiire ja hakkasime kohe asju pakkima. Kõige kiiremal hetkel tuli kooli üks töötaja ja ütles, et nüüd on söögiaeg. Maiko oli selle ’pisiasja’ unustanud ning kergelt ärritunult me kõik koos läksime (üllatus-üllatus) suppi sööma. Söödud, pakitud ja asusime teele.
Kanepi Gümnaasiumisse jõudnud, oli TeadlikValik seltskonnal tuju juba päris hea. Kuna klassiruum, kus esitlus toimus oli väike ning rahvast kuulamas palju (Maiko arvad, et kuulajaid 600, Sisekaitse Laura realistlik arvamus, et 40 inimest), ootasime oma esitluste järjekorda klassist väljas. Esitlesin esimesena ja kuulajaskonnaga tekkis kontakt kiiresti. Uurisin, mis klassis õpilased käivad- 10-12. klass olid esindatud. Võtsin ette valgustahvlile slaidi, kus olid kirjas meie kooli erialad ja küsisin järjest ’Kes teavad, mida tähendab õde; Kes teavad mis tähendab optometrist?’ jne. Tervisedenduse kohapealt loomulikult ei osanud keegi midagi öelda. Sellepärast keskendusin just tervisedenduse eriala selgitamisele rohkem. Ka Kanepi kooli kuulajaskond oli äärmiselt sõbralik ja mõnus. Pärast tuli üks õpilane küsima hambatehnika eriala kohta. Avatud uste päeval sain palju uut infot antud eriala kohta, seega oskasin (vähemalt enda arvates) palju teadmisi rakendada ka kasulikult.
Pärast esitlust avastasin, et koridor on tudengitest tühjaks jäänud. Järgisin kohvilõhna ja jõudsin õpetajate tuppa, kus ootasidki ees Tervishoiu Kõrgkool, Sõjakool ja Lennuakadeemia. Seal pakuti vanilje aktsendiga kohvi, mis tegi ärksaks ja lõbusaks. Maailmaasjad paika pandud, alustasime lahkumist. Pean siiski mainima, et vesteldes ühe õpetajaga tuli välja, et tegu oli tervistedendav kool.
Sõit Rõugesse kulges läbi Võru. TPS-i Monika suuured roosad mesimummu päikseprillid said kuidagi Maikole ette. Nendega sõitis Sõjakooli bussi kõrvale, avas sohvripoolse akna ning päris „Noh.... Kuhu minek??“. Võrus külastati poodi. Sealt haarati head-paremat saunaõhtuks.
Rõuge Külalistemaja asub idüllilisel maastikul. Viisime asjad majja ja läksime jalutama Ööbikuorgu. Vaatamata porisele ja vesisele pinnasele, saime vaatetornist väga kauni vaate osaliseks. Teised kõik läksid veel loengule kohaliku ettevõtja/talupidajaga käe alla. Mina, Sisekaitse tüdrukud ja Maria Tervishoiu Kõrgkoolist läksime kindla pinna peale juttu vestma.
Jõudsime tagasi külalistemajja ning kogunesime ühte elutoa moodi ruumi. Arutasime õhtuse tegevuse plaane ning läksime sööma. Süüa anti väga hästi, pererahvas oli ülilahke. Meie uusim liige Krista TKTK-st rääkis, et tema koolis eelmisel aastal käis ka TeadlikValik rahvas esinemas. Talle jäi meelde just Lennukooli ilusad poisid. Kaido nimetatud koolist, kes kohe kõrval viibis,
Kui leib sai luusse, sammusime sauna poole, mis asus sama maja hoovis. See oli pisike ehtne maasaun, kus oli ka laud ja toolid. Esimesed ronisid juba leiliruumi ning poole leili pealt tekkis idee sohver Maikol ja Lennuka Kaidol (mina niisama sörkisin sabas) tuua autost kõlar ja sülearvuti sauna eesruumi muusika kuulamiseks. Mõeldud- tehtud. Niikuinii pärast leili taheti õues lume sees end jahutada, kõlarite järgi jooksmine mõjus ainult virgastavalt. Muusika oli hea, saun oli kuum, seltskond lahe. Majja tagasi hakkasime minema alles õhtul 22:00 ajal. Magama mindi tund kuni kaks hiljem.
Hommik oli äärmiselt raske. Maiko käis ukselt uksele koputamas ja inimesi äratamas, aga see ei õnnestunud tal, sest kõik olid juba ärkvel. Kell 7 sõime hommikusööki. Väga mainimisväärne seik oli selline, et eelmine õhtu olin küsinud perenaise käest, et kas peale maasikamoosi on pannkookidele ka muud pakkuda? (selgituseks- ma ei söö maasikaid). Hommikusöögilauas oli täpselt minu ees astelpajumoos, teiste ees aga maasikamoos. Suur Kiitus Rõuge külalistemaja pererahvale! Lubasime suvel tagasi tulla, aga see sõltub juba ainult Maikost.
Asusime teele rõõmsas meeleolus, energiat tundus olevat piisavalt. Parksepa Keskkool jättis väga hea mulje. Meie projekti raames on seda kooli ka varem külastatud. Inimesed olid juba tuttavad. Esitlus läks natuke loiult, kuna hommikune energia, mis oli tingitud kohvist, hakkas juba üle minema. Loomulikult ka õpilased ei olnud just kõige erksamad. Pärast esinemist läksin kooliga tutvuma. Koridoris oli kohvik, kus oli ka telekas. Istusin sinna koos TPS-i Monikaga. Muljetasime möödunud õhtust ning samal ajal tuli üks õpetaja küsima, et miks me tunnis pole. Me olime tegelikult sellest avaldusest väga meelitatud, sest nüüd on juba aeg, kus võiks noorem välja näha. Selgitasime, et oleme külalised. Täiesti põhjendamatult tundis too õpetaja piinlikkust. Kool oli tõesti juba oma olemuselt tervistedendav. Tundsin end seal väga hästi.
Taas kiiresti panime asjad kokku ja asusime minekule. Teel Võru Kesklinna Gümnaasiumisse, tekkis Maiko küsimus, et kas sõiduauto BMW, millega sõidavad sõjakooli kadetid on ka kuulikindel. Aula asus 4.korrusel ja sinna jõudmine võttis füüsiliselt vaesed tudengid päris läbi. Saal oli õpilasi paksult täis. Raudselt üle 100 kuulaja ootas esitlusi. Maiko tegi sissejuhatava kõne, nagu alati. Maiko selgitas väga värvikalt, miks rakenduskõrgharidus on kasulikum kui akadeemiline kõrgharidus. Nimelt Maiko ise omandas haldusjuhtimise eriala Tallinna Ülikoolis, tema sõber aga külmutustehniku eriala. Tänane seis on nii, et Maiko on meil projektijuht ja tegeleb Järvamaal arenduskeskuses, aga tema sõber teenib 4-5 Eesti keskmist palka insenerina. Algul tekkis tehnilisi viperusi, kus kooli oma projektor ei toetanud meie süsteemi ning saatsime TKTK Oliveri meie projektori järgi. Kui ta oli juba läinud, sai Maiko kooli projektori tööle. Oliver tuli tagasi ja oli ’kergelt’ pettunud, et pidi ilmaaegu jooksma. Mainori Jalakas sai ilusti hakkama ka ilma videota, aga kuna ta ise seal videos ka esitub, oli tal kindlam, kui video tugi seljataga.
Oliver ootas kannatamatult oma esitlust, endal must pisike käekotike süles. Ta ise oli sellega rahul, loodevatavasti ka koti omanik Katre. Lennukooli Kaido oli kärsitu, sest ta ei leidnud netiühendust. Sõjakooli kadett Niilo rääkis infoloengu ajal telefoniga. Monika ja lennukooli Valmar lubamatult lobisesid omavahel. Tegelikult midagi lubamatut seal ei olnud. Lihtsalt vahelduse mõttes hea noomida noori. Lennukooli Kaido seletas oma esitluse ajal, et õhusõiduki hooldajaid hüütakse nende koolis õlideks- seal on mehised mehed ja kaks neidu. Lisas veel, et tema kursusel on naised ülekaalus, mis on tema arvates ’hea nähtus’. Pärast kõiki esitlusi kogunesime infomaterjalide väljajaotamispunkti vastama õpilaste küsimustele, mida nagu oli arvata, ei tulnud. Võtsid küll materjale, aga publikul oli vist info üleküllus ning õigeid küsimusi esitada kohe ei osatudki.
Kui asjad olid kokku pandud, pakuti meile sööklas (kuhu pidi muide läbi maa-aluse tunneli minema) kartulit, kapsast või šnitslit. See oli ka viimane söömaaeg koos TPS-i kõige armsama Monika ja TKTK kõige toredama Oliveriga. Vaikses ja tusases meeleolus tühjendasime oma taldrikud ja jätsime hüvasti lennukooli Kaido, kes ilmselt eelistab kooliskäimist meie seltskonnale. Nimelt pidi ta võtma Võrust ette teekonna Tartusse oma kooli.
Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumisse me koos lennukooli Valmari ja TPS-i Monikaga jalutasime. Võru on ilus linn. Mulle oleks meeldinud, kui oleks olnud aega Võrus veel väikse jalutuskäigugi teha. Kohalikud olid väga uhked Tamula Järve uue betoonist promenaadi üle, mida soovitati meil kindlasti kaema minna. Kool ise oli keskpärane, aga märkimisväärne oli kuulajaskonna arvukus. Julgen arvata, et kokku võis olla umbes 170-180 õpilast. Päris palju oli tehnikaga jamamist, seega algus venis mõnevõrra pikemaks kui tavaliselt. Seekord tegin oma esituse veidi erinevalt. Rohkem küsisin laia ringi küsimusi ja vähem rääkisin kuiva teooriat. Usun, et mu esitus läks hästi. Kindlasti ei saa mainimata jätta, et kõikide teiste koolide esindajad on ka oma ala professionaalid. Maria Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist lasi oma kooli kirjeldava video käima panna, aga pool minutit, ilma, et keegi oleks aru saanud (v.a. publik, kes naeris selle peale), pilti üldse ees polnudki. Maiko oma väledate jalgade ja sõrmedega parandas kohe vea.
Kui tudengid ja õpilased olid juba rampväsinud, jõudis kätte ürituse lõpp. Istusime bussi ja tee Tallinnasse võis alata. Oliver rääkis meile, et optimist näeb, et klass on pooltäis, pessimist näeb, et klaas on pooltühi. Insener aga teab, et klaas on kaks korda suurem kui vaja. Nali naljaks, aga ees ootas 264 kilomeetrit sõitu. Maiko soovis meile head teed ja keeras punase välgu käima. Järgmine sõit (loodetavasti mitte nii kurvameelne enam) toimub 8.aprillil Läänemaale.
Justkui kellavärk oli sohver Priit oma punase välguga kell 6:45 Estonia ees. Sõidusuund valiti Paldiski poole. Esimesena oli kohal Tehnikakõrgkooli Mikk, mina ja Mõdriku Jorsu liitusime tema seltsiga. Vaikselt tilkusid ka teised: Sisekaitse Katre, kelle jaoks oli see sõit esimene, tõka-tõka Tom, Mainori Jalakas. Peab mainima, et see tunniajane sõit möödus senistest sõitudest kõige vaiksemalt. Kas oli põhjus väsimuses või millegis muus, ei tea..
Paldiskisse sõit oli kui kojutulek Kõrgema Sõjakooli tudengile, kes veetis oma sõjaväekohustust just seal. Koos kolleegiga olid need 1.kursuse tudengit meiega esmakordselt. Kunstikooli Kristina ja Signe olid erakordselt väsinud, sest töö vajab tegemist ka öösiti. Lennuakadeemia poisid olid samuti esimest korda meie seltskonnas. Üldiselt ma loodan, et kõik uued tegelased ei ehmunud ära meie veidraks kujunenud huumori peale.
Paldiski Gümnaasium oli tore kool, kus võttis meid vastu keegi kooli töötaja, kellel polnud meie üritusest õrna aimugi. Pandi meid siis seisma ühe avarasse ruumi, mis oli väidetavalt kaks ühes- aula ja söökla. Lõpuks jõudis vähe pädevam inimene meile vastu ja juhatati meid õdusasse looduse teemalisse klassi. Sinna istus meie kirju seltskond maha ning infoloeng peeti väiksele grupile. Tegu oli 10.-12. klassiga. Esimesena rääkisin ära, mis mul öelda oli. Kahetsusväärselt apaatne seltskond noori. Naljad, mille peale tavaliselt õpilased kõht kõveras ja pingi all naeravad, ei kõigutanud neid absoluutselt. Siiski see pole määrav. Materjale haarasid nad võidukalt kaasa.
Pillid kotti pannud, hakkasime Keila Gümnaasiumisse sõitma. Kuna punases välgus oli kaks vaba kohta, pakkusime need vabad kohad emale ja pojale tee ääres. Sohver Priit oli rahul. Viskasime nad Keila statoili juurde, kust jätkus teekond lastearsti juurde. Olime mõtteis nendega. Järgmine kool meeldis mulle esimesest hetkest. Vastu võeti meid väga sõbralikult. Esitlus toimus suures aulas, mis mahutas umbes 100 noort. Ma usun, et peab paika väide, et vastavalt kooli personalile kujuneb ka õpilaskond. Personal oli igati vastuvõtlik ja sõbralik meie suhtes, samuti käitusid ka õpilased. Ma küll pole kindel, kas tegu oli tervistedendava kooliga, aga antud õhkkond on parem kui nii mõneski tervistedendavas institutsioonis. Puhvetis pakuti mitmekülgset juur- ja puuvilja, võileibu ja muidugi ka üht-teist magusat. Meid teenindati väljaspool järjekorda. Uhke! Süüa saime hästi ja mitmekülgselt. Esitlused kulgesid suurepäraselt.
Kui ma arvasin, et Keila kool oli super, siis Loo Gümnaasiumi omadused peaks ülivõrdesse panema. Esimene mõte selle kooliga seoses oli seotud minu erialaga- tervistedendav kool. See oli uus ja ilus. Värvidest domineerisid helekollane ja roheline, mis on teatavasti väga rahustava mõjuga. Kooli keskkond, nii füüsilises kui vaimses mõttes, oli väga tervist toetav. Kooli aula oli kõrge laega ning laeakendega hästi valgustatud ruum. Esimestes ridades õpilased olid aktiivsed kuulajad ja see andis hoogu minu esitlusele. Küsisin, kas tegu on tervistedendava kooliga ja sain jaatava vastuse. See tegi meele heaks ja seetõttu peatusin pikemalt tervisedenduse eriala peal selleks, et nad mõistaksid tervistedendavate koolide võrgustiku konseptsiooni. Ka teised esitlejad olid hoos. Ausalt öeldes oli see minu silmis üks täiuslik kool, kus oleks tahtnud ka ise oma üldharidust omandada.
Kui välja arvata seik, kus Tehnikakõrgkooli Miku pea jäi õnnetul kombel pingi vahele (kusjuures minu süü tõttu), jäid kõik terveks ja olid rõõmsad. Tegelikult oli antud väljsõit kahepäevane, aga meid ei esindanud järgmine päev mitte keegi, sest samal päeval, 17.märtsil, leidis aset meie koolis avatud uste päev. Andsin sõna edasi sohver Priidule, et õpilased saaksid võimaluse meie üritusel osaleda. Järgmine väljasõit 30-31.märtsil Pärnu- ja Viljandimaale!
Ei mäleta, et oleksime enne pidanud nii vara Estonia eest väljasõitu alustama. Nimelt kell 6:10 kohtusime ja kui 6:13 kedagi peale Tehnikakõrgkooli, Tervishoiu Kõrgkooli ning Sisekaitseakadeemia ei tulnud, alustas sohver Priit sõitu. Juht otsis kotipõhjast välja GPS süsteemi ning tee Tartumaale võis alata.
25-minutilise hilinemisega jõudsime kohale Rannu Keskkooli. Oma esitust tegid parasjagu Lennukolledž, oma järge ootasid Kõrgem Kunstikool, Kõrgem Sõjakool ja Mainori Kõrgkool. Minu esinemine läks võib öelda, et väga hästi. Tutavlik naerumõmin käis poiste suult üle ämmaemanduse eriala tutvustuse juures, aga sellest pole hullu. Kui mainisin optometristi seost füüsikaga ja farmatseudi oma keemiaga, kahanes naerusuu gravitatsiooni mõjul tõsiseks. Pärast esitlusi tuli väike seltskond tüdrukuid uurima meil pakutavate erialade kohta täpsemalt. Tüdrukud olid küll väga huvitatud, aga muretsesid asukoha pärast. Nimelt poldud kindel, kas kodust luba antakse nõnda kaugele õppima kolida. Kool oma personaliga jättis mõnusa ja sõbraliku mulje. Sain ka teada, et nende kool tervistedendavate koolide võrgustikku ei kuulu.
Järgmine kool oli Elva Gümnaasium, mis ise oli küll keskmises korras, aga kohvik oli igati Tallinna vanalinna sohvabaari vääriline oma disaini poolest. Enne oma esitlusi saime laadida end koolisööklas, kus pakuti maitsvat seljankat ja mingit tarretise-kisselli-laadset toodet. Kui tagasi jõudsime, oli saal juba noori täis. Julgelt rokem kui 50 õpilast. Oma esitluse tegin esimesena ja õpilased olid üllatavalt vastuvõtlikud. Vaikselt tiksusid hilinenud õpilased saali juurde. Nendega tutvusin isiklikult, mis pakkus aga kaasõpilastele palju nalja. Selgitasin lihtsas keeles ja lühidalt erialade tegevused. Üks neiu küsis minult, kelleks ta saab kui tervisedenduse eriala omandab. Vastasin ’tervisedendajaks’. Kutsusin üles kõiki meie kooli lahtiste uste päevi külastama, mille peale üks noormees tahtis kinnitust, kas mina ikka seal näha olen. Pärast esinemist jagasime infovoldikuid ja rääkisime õpilastega niisama elu-olust. Natuke oli aega enne sõitu järgmisesse kooli, seega jõudsime veelkord söömas käia ning rahulikult juttu ajada teiste kõrgkoolide esindajatega.
Rõngu Keskkool oli remondis. Sõitsime kooli parklasse sisse ja katuselt tuli üks härra küsima, mis meie siin teeme, kedagi ju seal hoones ei ole. Esialgu olime nõutud, aga saime edasised juhtnöörid liikuda vallamaja poole. Selle leidsime küll üles, aga sama targalt suunati meid rahvamaja poole. Seal meid lõpuks vastu võetigi. See oli ametlik asenduskool gümnasistele. Maja oli üsna kehvas seisukorras, aga oma olemuselt väga armas. Ruumi oli seal väga vähe ning klassiruumi, mis oli nähtavasti mõeldud kuni 25-le õpilasele, pidi sedapuhku mahutama umbes 45-55 inimest. Jagasime igale lauale infovoldikud. Mul napilt jagus igale õpilasele, üks jäi ülegi, kuid siis tuli suurem seltskond õpilasi juurde ja osad jäid lihtsalt ilma. Sellest pole hullu, sest oli näha, et nad jagasid neid materjale omavahel sõbralikult. Pidin viimasena esinema ja õpilased olid natuke rahutud. Palusin neil püsti tõusta ja ringutada, mida nad ka tegid. Üldiselt oli hästi osavõtlik ja lõbus publik, jättis hea mulje.
Pärast esinemisi jäin rääkima ühe õpetajaga. Ta rääkis, et nende kool on parajalt tervistedendav, sest õpetajad ja õpilased jooksevad mitme maja vahel, et kõk tunnid saaks peetud. Soovitasin tollel mehel uuest õppeaastast uurida TEK-võrgustiku kohta. Lisasin, et keskkool peaks olema koht, mille peale ikka hea mälestusega mõelda. Koolikeskkond peab toetama õpilase arengut ja võrdsed võimalused on mõeldud kõigile, mitte vaid kõige rikkamatele ja targematele.
Kui iga kool riigis kuuluks Tervistedendavate koolide võrgustikku, oleks üldhariduskoolis oma tasemelt ja õpilaste pädevuse poolest palju rohkem arenenud. Arusaam, et upitame parimaid ja laidame halvimaid on iganenud meetod kasvatamiseks. Õige oleks öelda, et anname võimaluse kõigile, raskustesse sattunuid aga abistame. Ükski külastatud Tartumaa kool polnud TEK-võrgustikus, mis tähendab, et tööpõld antud valdkonnas on seal olemas ja tervisedendajat ootamas.
