Teadlik Valik Harjumaa koolid 16.03.2010
Justkui kellavärk oli sohver Priit oma punase välguga kell 6:45 Estonia ees. Sõidusuund valiti Paldiski poole. Esimesena oli kohal Tehnikakõrgkooli Mikk, mina ja Mõdriku Jorsu liitusime tema seltsiga. Vaikselt tilkusid ka teised: Sisekaitse Katre, kelle jaoks oli see sõit esimene, tõka-tõka Tom, Mainori Jalakas. Peab mainima, et see tunniajane sõit möödus senistest sõitudest kõige vaiksemalt. Kas oli põhjus väsimuses või millegis muus, ei tea..
Paldiskisse sõit oli kui kojutulek Kõrgema Sõjakooli tudengile, kes veetis oma sõjaväekohustust just seal. Koos kolleegiga olid need 1.kursuse tudengit meiega esmakordselt. Kunstikooli Kristina ja Signe olid erakordselt väsinud, sest töö vajab tegemist ka öösiti. Lennuakadeemia poisid olid samuti esimest korda meie seltskonnas. Üldiselt ma loodan, et kõik uued tegelased ei ehmunud ära meie veidraks kujunenud huumori peale.
Paldiski Gümnaasium oli tore kool, kus võttis meid vastu keegi kooli töötaja, kellel polnud meie üritusest õrna aimugi. Pandi meid siis seisma ühe avarasse ruumi, mis oli väidetavalt kaks ühes- aula ja söökla. Lõpuks jõudis vähe pädevam inimene meile vastu ja juhatati meid õdusasse looduse teemalisse klassi. Sinna istus meie kirju seltskond maha ning infoloeng peeti väiksele grupile. Tegu oli 10.-12. klassiga. Esimesena rääkisin ära, mis mul öelda oli. Kahetsusväärselt apaatne seltskond noori. Naljad, mille peale tavaliselt õpilased kõht kõveras ja pingi all naeravad, ei kõigutanud neid absoluutselt. Siiski see pole määrav. Materjale haarasid nad võidukalt kaasa.
Pillid kotti pannud, hakkasime Keila Gümnaasiumisse sõitma. Kuna punases välgus oli kaks vaba kohta, pakkusime need vabad kohad emale ja pojale tee ääres. Sohver Priit oli rahul. Viskasime nad Keila statoili juurde, kust jätkus teekond lastearsti juurde. Olime mõtteis nendega. Järgmine kool meeldis mulle esimesest hetkest. Vastu võeti meid väga sõbralikult. Esitlus toimus suures aulas, mis mahutas umbes 100 noort. Ma usun, et peab paika väide, et vastavalt kooli personalile kujuneb ka õpilaskond. Personal oli igati vastuvõtlik ja sõbralik meie suhtes, samuti käitusid ka õpilased. Ma küll pole kindel, kas tegu oli tervistedendava kooliga, aga antud õhkkond on parem kui nii mõneski tervistedendavas institutsioonis. Puhvetis pakuti mitmekülgset juur- ja puuvilja, võileibu ja muidugi ka üht-teist magusat. Meid teenindati väljaspool järjekorda. Uhke! Süüa saime hästi ja mitmekülgselt. Esitlused kulgesid suurepäraselt.
Kui ma arvasin, et Keila kool oli super, siis Loo Gümnaasiumi omadused peaks ülivõrdesse panema. Esimene mõte selle kooliga seoses oli seotud minu erialaga- tervistedendav kool. See oli uus ja ilus. Värvidest domineerisid helekollane ja roheline, mis on teatavasti väga rahustava mõjuga. Kooli keskkond, nii füüsilises kui vaimses mõttes, oli väga tervist toetav. Kooli aula oli kõrge laega ning laeakendega hästi valgustatud ruum. Esimestes ridades õpilased olid aktiivsed kuulajad ja see andis hoogu minu esitlusele. Küsisin, kas tegu on tervistedendava kooliga ja sain jaatava vastuse. See tegi meele heaks ja seetõttu peatusin pikemalt tervisedenduse eriala peal selleks, et nad mõistaksid tervistedendavate koolide võrgustiku konseptsiooni. Ka teised esitlejad olid hoos. Ausalt öeldes oli see minu silmis üks täiuslik kool, kus oleks tahtnud ka ise oma üldharidust omandada.
Kui välja arvata seik, kus Tehnikakõrgkooli Miku pea jäi õnnetul kombel pingi vahele (kusjuures minu süü tõttu), jäid kõik terveks ja olid rõõmsad. Tegelikult oli antud väljsõit kahepäevane, aga meid ei esindanud järgmine päev mitte keegi, sest samal päeval, 17.märtsil, leidis aset meie koolis avatud uste päev. Andsin sõna edasi sohver Priidule, et õpilased saaksid võimaluse meie üritusel osaleda. Järgmine väljasõit 30-31.märtsil Pärnu- ja Viljandimaale!
