Tartumaa koolid 2.03.2010

Teadlik valik Tartumaa 2.03. 2010

Ei mäleta, et oleksime enne pidanud nii vara Estonia eest väljasõitu alustama. Nimelt kell 6:10 kohtusime ja kui 6:13 kedagi peale Tehnikakõrgkooli, Tervishoiu Kõrgkooli ning Sisekaitseakadeemia ei tulnud, alustas sohver Priit sõitu. Juht otsis kotipõhjast välja GPS süsteemi ning tee Tartumaale võis alata.

25-minutilise hilinemisega jõudsime kohale Rannu Keskkooli. Oma esitust tegid parasjagu Lennukolledž, oma järge ootasid Kõrgem Kunstikool, Kõrgem Sõjakool ja Mainori Kõrgkool. Minu esinemine läks võib öelda, et väga hästi. Tutavlik naerumõmin käis poiste suult üle ämmaemanduse eriala tutvustuse juures, aga sellest pole hullu. Kui mainisin optometristi seost füüsikaga ja farmatseudi oma keemiaga, kahanes naerusuu gravitatsiooni mõjul tõsiseks. Pärast esitlusi tuli väike seltskond tüdrukuid uurima meil pakutavate erialade kohta täpsemalt. Tüdrukud olid küll väga huvitatud, aga muretsesid asukoha pärast. Nimelt poldud kindel, kas kodust luba antakse nõnda kaugele õppima kolida. Kool oma personaliga jättis mõnusa ja sõbraliku mulje. Sain ka teada, et nende kool tervistedendavate koolide võrgustikku ei kuulu.

Järgmine kool oli Elva Gümnaasium, mis ise oli küll keskmises korras, aga kohvik oli igati Tallinna vanalinna sohvabaari vääriline oma disaini poolest. Enne oma esitlusi saime laadida end koolisööklas, kus pakuti maitsvat seljankat ja mingit tarretise-kisselli-laadset toodet. Kui tagasi jõudsime, oli saal juba noori täis. Julgelt rokem kui 50 õpilast. Oma esitluse tegin esimesena ja õpilased olid üllatavalt vastuvõtlikud. Vaikselt tiksusid hilinenud õpilased saali juurde. Nendega tutvusin isiklikult, mis pakkus aga kaasõpilastele palju nalja. Selgitasin lihtsas keeles ja lühidalt erialade tegevused. Üks neiu küsis minult, kelleks ta saab kui tervisedenduse eriala omandab. Vastasin ’tervisedendajaks’. Kutsusin üles kõiki meie kooli lahtiste uste päevi külastama, mille peale üks noormees tahtis kinnitust, kas mina ikka seal näha olen. Pärast esinemist jagasime infovoldikuid ja rääkisime õpilastega niisama elu-olust. Natuke oli aega enne sõitu järgmisesse kooli, seega jõudsime veelkord söömas käia ning rahulikult juttu ajada teiste kõrgkoolide esindajatega.

Rõngu Keskkool oli remondis. Sõitsime kooli parklasse sisse ja katuselt tuli üks härra küsima, mis meie siin teeme, kedagi ju seal hoones ei ole. Esialgu olime nõutud, aga saime edasised juhtnöörid liikuda vallamaja poole. Selle leidsime küll üles, aga sama targalt suunati meid rahvamaja poole. Seal meid lõpuks vastu võetigi. See oli ametlik asenduskool gümnasistele. Maja oli üsna kehvas seisukorras, aga oma olemuselt väga armas. Ruumi oli seal väga vähe ning klassiruumi, mis oli nähtavasti mõeldud kuni 25-le õpilasele, pidi sedapuhku mahutama umbes 45-55 inimest. Jagasime igale lauale infovoldikud. Mul napilt jagus igale õpilasele, üks jäi ülegi, kuid siis tuli suurem seltskond õpilasi juurde ja osad jäid lihtsalt ilma. Sellest pole hullu, sest oli näha, et nad jagasid neid materjale omavahel sõbralikult. Pidin viimasena esinema ja õpilased olid natuke rahutud. Palusin neil püsti tõusta ja ringutada, mida nad ka tegid. Üldiselt oli hästi osavõtlik ja lõbus publik, jättis hea mulje.

Pärast esinemisi jäin rääkima ühe õpetajaga. Ta rääkis, et nende kool on parajalt tervistedendav, sest õpetajad ja õpilased jooksevad mitme maja vahel, et kõk tunnid saaks peetud. Soovitasin tollel mehel uuest õppeaastast uurida TEK-võrgustiku kohta. Lisasin, et keskkool peaks olema koht, mille peale ikka hea mälestusega mõelda. Koolikeskkond peab toetama õpilase arengut ja võrdsed võimalused on mõeldud kõigile, mitte vaid kõige rikkamatele ja targematele.

Kui iga kool riigis kuuluks Tervistedendavate koolide võrgustikku, oleks üldhariduskoolis oma tasemelt ja õpilaste pädevuse poolest palju rohkem arenenud. Arusaam, et upitame parimaid ja laidame halvimaid on iganenud meetod kasvatamiseks. Õige oleks öelda, et anname võimaluse kõigile, raskustesse sattunuid aga abistame. Ükski külastatud Tartumaa kool polnud TEK-võrgustikus, mis tähendab, et tööpõld antud valdkonnas on seal olemas ja tervisedendajat ootamas.

Jõgevamaa koolid 11.03.2010

Teadlik valik Jõgevamaa 11.03.2010

Väljasõit Estonia juurest sai esmakordselt alguse täpselt õigel ajal. Varemalt kohtusin Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli tudengi Johannesega ja meie üllatuseks olid teised tudengid (Tehnikakõrgkool, Pedagoogiline Seminar, Mainori Kõrgkool) kohal. Sõidul seletas sohver Maiko oma nägemust ilust ja armastusest. Kuigi ta palus selle kõik protokolli kirja panna, on seda üsna raske arusaadavalt teha. Loetud filosoofia oli kõrgelt üle meie teadvuse tasemest. Sõit Jõgevamaale kulges küll kiiresti, aga sissesõidu leidmine kooli õuele oli juba omette kunst. Pärast 20 minutilist otsingut leidsime oma tee.

Esimene kool oli Tabivere Gümnaasium. Meiega samaaegselt sõitis hoovi Tartu buss, kus olid Kõrgem Kunstikool, Lennuakadeemia ja Kõrgem Sõjakool. Esimest korda juhtus nii, et kooli sisse astudes ei oodanud meid mitte keegi ees ja pikema otsimisegi peale ei näinud kedagi. Kui laste garderoob poleks jopesid täis olnud, oleks arvanud, et tegu on mahajäetud hoonega. Meid siiski leiti üles ja suunati juba õpilastega täidetud ruumi. Kohal oli 10. ja 11. klass, kokku umbes 30 inimest. Meie esitlus läks üle kivide kändude, sest nii Heli kui Kristiina (tervisedendajad) olid saanud öösel vähe magada ning jutt ei sujunud nii nagu võiks. Infoloengu ajal tuli sisse üks härra ja küsis üle ruumi ’Kelle punane buss seal keset teed pargitud on??’ Levis üldine naer, ning sohver Maiko lonkis piinlikkust tundes oma vastutusel oleva ’punase välgu’ poole.

Kiiresti olid asjad koos ning sihtmärk võetud Puurmani Gümnaasiumi poole. Kool asub väga ilusas lossihoones, mis on osati renoveerimisel. Klassi, kus toimus infoloeng, viis palju treppe ja uksi. Ruumis oli kokku 16 õpilast, kes olid 11.-12. klassist. Jagasin igaühele meie kooli infovoldiku. Lasin ka värvi valida. Tundus, et neile meeldis valida. Sisekaitseakadeemia tudengi Anneliisiga käisime kooli peal ühte spetsiifilist ruumi otsimas. Kohe pakkus üks neiu koridori pealt oma klassivenna abi. Meie esitlus oli sujuv, küsimusi ei esitatud ja saime kiiresti sööma minna. Kuna hommikul polnud aega süüa, siis unistasin terve päev mõnusast praest. Kuid nagu ikka, saime suppi. Enamus tudengid said kõhu täis ja sõit võis rõõmsalt jätkuda.

Jõgeva Gümnaasiumi seina kaunistab kujutis mehest ja hobusest. Ma arvan, et eesmärk on olnud kujutada põldu kündvat meest. Kuna mõni meie kaasasolevast tudengist oli kohalik, leidsime nende juhtimisel kohe õiged parkimiskohad ja esinemisruumid üles. Saal oli suur ja ilus. Pisikesed 1.klassi jõmpsikad asetasid toole paigale gümnasistide jaoks. Saal sai küllaltki täis ja ’introvoor’ Maiko poolt võis alata. Tervishoiu Kõrgkool kutsuti esimesena esitlema. Mõõduka aja jooksul saime räägitud lähemalt igast erialast, meie tingimustest koolis ja sisseastumisel ning meelelehutusest vabal ajal.

Kuna teiste koolide esitlused olid meile juba pähe kulunud ja oli suur soov värsket õhku hingata, otsustasime Kristiinaga minna uurima poodlemisvõimaluste kohta Jõgeval. Kooli ees mängisid lumes väiksed poisid, kelleld küsisime teed poeni. Vastu külas ’Mis kas te siis ei teagi, kus see on või?’ ja juhatas meid väga täpselt kohale. Tagasi jõudsime, olid paljud koolis juba esitlenud, veel viimased ja tagasisõit Tallinnasse.

Üldiselt võiks seda väljasõitu võtta kokku märksõnadega ’kiiresti, vilunult ja korrektselt’. Kuigi TPS-i noorsootöö tudengid Kati ja Tõnis olid meie seltskonnas esmakordselt, said ka nema väga hästi hakkama. TKTK kuldne duo MikTom on alati meie ankrunumber, sest nende kool on alati tähtis. Lennuakadeemia legendaarne Kaupo veetis aga oma vabad momendid kududes. Vahepeal aitasin isegi mõned silmused luua. Kunstikooli Harry muheles mõnusalt ning pildistas kõike, milles ta kunsti nägi. Sõiduga jäid kõik eeldatavasti rahule ja loomulikult ei jõua keegi ära oodata järgmist väljasõitu.

Raplamaa koolid 17.02.2010

Teadlik Valik 2010 kevad Raplamaa

Sõit algas Estoniast Raplamaa poole varahommikul. Märjamaa gümnaasiumis käisime ka eelmisel aastal. Publikuks oli 11.klassid. Kuna Sisekaitseakadeemiast Maria aasta tagasi lõpetas sama kooli, saime enne esitlusi tänu temale kohvi juua koos kooli direktoriga. Härra direktor on sümpaatne mees, kes teadis öelda, et nende gümnaasium on tervistedendav kool. Vastuvõtt koolis oli meeldiv ja sõbralik. Seekord oli minuga kaasas tervisedenduse 1.kursuse tudeng Kristiina Kikajoon ja esimese esitluse vaatas ta sissejuhatuseks kõrvalt. Natukene segas minu esinemist õpilaste omavaheline aktiivne suhtlemine. Võimalik, et tegin midagi naljakat ja kihistamine tulenes sellest. Üldiselt olid poisid tugevad ja tüdrukud toredad.

Hakkasime Järvakandi poole sõitma, aga oh seda õnne ja rõõmu- meie armsa punase bussi rehv oli katki läinud. Tüdrukud visati Lennuakadeemia Kaupo autosse, ülejäänud läksid Mainori kohaliku tüdruku auto peale. Sohver Priit viis ’Punase Välgu’ kummiremonti.

Järvakandi alev on väike ja armas kohake. Kuigi hilinesime kooli üle 20 minuti, võttis meid ukse peal vastu naeratav ja sõbralik personal. Selgitasime põhjused, miks me hilinesime ning algas jalutuskäik läbi kooli väikse klassiruumi poole, kus tüdrukud 11. Ja 12. Klassist meid ootasid. Kaupo unustas Priidu käest küsida sülearvuti, kus olid kõik koolide esitlused. Õnneks mina sain oma arvutist ruttu ühe algse presentatsiooni variandi ning läksime Kristiinaga rääkisime oma koolist ja meie pakutavatest erialadest ja üldiselt läks kõik nobedasti ja pingevabalt. Lennukooli Kaupo rääkis 15 minutit oma koolist (võrdluseks- meie esitlus oli 8 minutit). Irooniline on see, et klassis olid vaid tüdrukud, aga 98% akadeemia tudengitest on mehed.

Meie õnneks pakuti tolles koolis meile ka süüa. Kuna esitlused läksid umbes 10 minutit üle aja, oli söök laual juba jahtunud. Söök aga maitses hästi, sest ’lapsed’ olid näljased. Tahan välja tuua kooli ülisõbraliku ja rõõmsa personali. Sellises keskkonnas oleks tahtnud isegi oma üldhariduse omandamise aastad veeta. Küsisin, kas tegu on ka tervistedendava kooliga ja uhkelt vastati ’JAH’. See teeb ainult head meelt, et koolid liiguvad parima hariduse pakkumise suunas.

Kehtnas ootas meid Majandus- ja Tehnoloogiakool. See on kutseõppeasutus, kus esmapilgul tüdrukuid silma ei jäägi. Siiski neid ühes-teises koridori osas oli näha. Kuna esitluse alguseni oli veel kõvasti aega, läksime kooli oma enda kohvikusse kohvile. Antud koolis on võimalik õppida kokaks ja ka teenindajaks. Just neid õppureid rakendati selle kohviku sujuva töö tagamiseks. Pean mainima, et valikus pirukad olid palju ilusamad kui toidupoodides müüdavad.

Panime saalis oma tehnika üles ning vaikselt hakkas noori saali kogunema. Umbes 50-60 õpilast olid poisid ja 6 tüdrukut. Proportsioon missugune! Olime üsna skeptilised selles suhtes, et nendele poistele meie pikk esitlus peale läheb. Leppisime kokku siis, et paneme slaidile ette õppetoolide nimetused ja selgitame lihtsalt ning üldiselt nende tegevusalasid. Poisid publikus kihistasid päris pikalt ämmaemanda erialakirjelduse peale. Rohkem tõin välja teisi erialasid ja põhjendasime, miks just poistele need sobiks. Kuidagi väga kiiresti läks selles koolis.

Ma ei saanud arugi, kuidas kõik minust mööda pärast kõndisid ja ma üksinda saali jäin. Ukse taga ootasid mind TKTK Tom ja Mikk. See oli väga kena neist. Kokkuhoidmine iseloomustab alati meie gruppi. Kunagi pole keegi kellegi peale solvunud või kuri, alati on lõbus. Paljugi on see projekti eestvedajate teha, milline rühm me oleme. Kuna meie olemise ja tegemise vastutajaks on alati Priit või Maiko, siis võime kindlad olla, et meie maine on alati parim võimalikust.

Järvamaa koolid 11.02.2010

Teadlik Valik kevad Järvamaa (11.02.2010)

Nagu tavaliselt ikka, sai sõit alguse Estonia peatuse juurest ja kell 07:15 ootasime veel Mereakadeemia esindajat, aga kedagi ei tulnud, seega 07:20 asusime teele Järvamaale. Meie sohver Maiko Kesküla rääkis ka Jaanuaris toimunud rekotorite Teadlik Valikust, mis läks tema meelest küll väga hästi, aga tudengid pidavat paremini toime tulema. (Loomulikult, sest meil on võimalus olnud seda praktiseerida palju rohkem võrreldes rektoritega.) Maiko kolleg Priit oli selle ka üles filminud, seega leppisime kokku, et järgmisel kahepäevasel reisil vaatame oma kooli peade esitlusi kõik koos ning anname omapoolse hinnangu.

Jõudsime Aravete Gümnaasiumisse Eesti Lennuakadeemia, Kõrgema Sõjakooli, Sisekaitseakadeemia, Mainori Kõrgkooli, Kõrgema Kunstikooli, Tallinna Tehnikakõrgkooli, Tallinna Pedagoogilise Seminari ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli esindajatega varahommikul kell 08:30. Kellaajast andis märku õpilaste ja tudengite väsinud näod. Aravete Gümnaasium on remondis ja seetõttu tegime esitlused keskmise suurusega klassiruumis. Enne esinemisi suhtlesime veidi õpilastega ja nad jätsid väga meeldiva ja sõbraliku mulje. Samuti tundus ka kooli personal tore ja vastuvõtlik meie suhtes. Meie kooli esitlus läks oluliselt ladusamalt ja muhedamalt kui oleks arvanud, et pärast paarikuulist pausi minna võiks. Ruum oli küllaltki väike ja õhku vähe. Selleks, õpilased vastu peaksid lõpuni, palus meie legendaarne ’tõkatõka’ tudeng Oliver noortel püsti tõusta ning väheke ringutada. Samas koolis saime ka head kodust ühepajatoitu ning desserdiks õunaviilud.

Edasi kulges me sõit Järva-Jaani poole, kus ootab meid Järva-Jaani Gümnaasium. Ühelt poolt tundus kool tavaline, renoveerimata. Kuid kui jõudsime kooli teise osasse, selgus, et see oli väga kenasti renoveeritud ja saal, kus esitlused toimusid oli avar katusealune ruum heledates toonides. Õpilased olid juba ruumis ja ootasid meid. Küllaltki vähe (umbes 30) noori oli kohal, aga see-eest tublid ja huvitatud. Päeva nali oli see, et sohver ja projektijuht Maiko esitluste ajal tagareas seistes võttis põuetaskust välja õunaviilu, võttis ampsu ja pani selle tagasi taskusse. Siiani polnud esitatud ühtegi küsimust erialade ega koolide kohta. Ei tea kas asi selles, et õpilased juba on teadlikud oma eriala valikutest ja eelistavad siiski akadeemilist haridust või lihtsalt häbenesid küsida.

Maiko on meil tuntud üllataja. Seekord üllatas ta meid külaskäiguga Järva-Jaani vallavanema Arto Saare juurde vallavalitsusse. Teavitatud oli vist ainult külastatavat isikut, sest kõik ülejäänud töötajad olid hämmingus suurest seltskonnast, kes rõõmsasti sisse tammus. Meile oli kaetud kohvilaud ja vestlesime härra Saarega. Uurisin ka valla tervisedendusega seotud tööde kohta. Vallavanem nimetas mulle perearsti, maššööri, noorsootöötaja, sotsiaaltöötaja ja teised, aga tervisedendaja spetsialisti neil seal tööl ei ole. Samas terviseprofiili koostamisega tegeldakse küll. Veel selgus, et vallavanem Saarel on palju tuttavaid ja peaaegu igaüks leidis mingi ühise tuttava temaga.

Kolmas kool, Paide Ühisgümnaasium, on kena kool. Justkui oleksin seal varem käinud, aga projektijuht väitis kindlalt, et me pole seda kooli veel enne külastanud. Abituriendid olid juba esmapilgul osavõtlikud ning aitasid toole paika panna ning materjale laiali jagada. Tähelepanuväärne oli see, et küsiti küsimus keset esitlust. Üks neiu tahtis teada, kas värvipimedad saavad piloodiks õppida. Sellele küsimusele lennukooli poisid vastust ei osanud anda ning Maiko pidi helistama Lennuakadeemia TeadlikValik veteranile Kaupole, kes teadis öelda, et värvipimedad ei saa lennujuhiks. Mõni hetk hiljem helistas Kaupo tagasi ja lisas, et firmajuhiks saavad nad igaljuhul. Enne esitlusi Maiko luges sõnad peale, et me kiiresti teeksime, aga ma unustasin selle ära, sest nii tore oli rääkida abiturientidele oma kooli headest külgedest. Kui ma suudaks tuvastada mõnda negatiivset külge, ehk räägiksin sellestki, aga ma pole veel siiani midagi halba leidnud.

Tagasisõit oli ütlemata lõbus. Ei tea, kas asi selles, et ma olin ainus tüdruk seltskonnas ja sai palju poiste üle naerda või oli lihtsalt päev õnnestunud ja kõigil hea meel. Kuna Maiko arvates olime me kõik ülimalt tublid, oli ta nõus tegema peatuse Kükita grillis, mis pidi väga populaarne söögikoht olema. Sõime kõhud täis ja põsed olid jälle rõõsad.

Hiiumaa ja Saaremaa 20-21.november 2009

Teadlik valik Hiiumaal ja Saaremaal 20-21.november 2009

Kui Monika Tallinna Pedagoogilisest Seminarist kell 18:45 Estoniasse kogunemispunkti jõudis, oli sõit juba peaaegu alanud. Kõik tudengid olid veel rohkem loppis nägudega kui tavaliselt hommikustel väljasõitudel- seljataga pikk ja teguderohke päev. Aet Taremaa (ämmaemand 3.kursuselt) oli hommikul läbi elanud raske küsimusterägastiku riskiraseduse aines ja mina, Heli Temper (tervisedenduse 2.kursus), osales alkoholi-teemalisel seminaril, kus käsitleti pingelisi teemasid. Sõit kulges eelkõige haigutades.

Esindajad olid pärit Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist, Sisekaitseakadeemiast, Mainori Kõrgkoolist, Tehnikakõrgkoolist, Kõrgemast Sõjakoolist, Kõrgemast Kunstikoolist, Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolist, Tallinna Pedagoogiline Seminarist, Lennuakadeemiast.

Praam, mis meid sadamas ootas, oli nagu ujuv laut. (Viimane väljend Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli tudengi Tiina Kaare suust.) Praamisõit oli huvitav just seetõttu, et seal jooksid ringi väikesed lapsed, kes turnisid nagu ämblikmehed baariletil ja istepinkidel. Küsisin siis ühe akrobaadi käest, kelleks ta saada tahab suurena. Vastus tuli ruttu: „Võluriks või võlukooli direktoriks,“ sõnas pisike heledapäine ja sinisilme poisike.

Tartu koolidega kohtusime praamil. Maiko Kesküla, meie koordinaator ja bussijuht, jagas sõna laiali, et Tallinna ja Tartu koolid ööbivad erinevates majades, sest nii ühes kui teises valdab ruumipuudus. Sellest pole tegelikult üldse kahju, sest meie päralt jäi iga pisike tüdruku unistuste maja, see oli ehtne muinasjutumaja. Kõik furnituur oli pärit justkui ehtsast eestiegsest villast. Spetsiaalne disain oli kõikjal- isegi juhtmed, pistikupesad, tualetid.. Nautisime õhtut näksides suupisteid, juues glögi ja filmi vaadates.

Hommik tuli oodatust kiiremini ja meie majast pooled magasid sisse (,mõned ka välja). Padjanäod kogunesid laua taha ja keegi hea inimene oli pudrugi valmis keetnud. Kahtlustame, et see meie oma ämmamand Aet Taremaa. Kohvi joodud, minek!

Teel esimesse kooli selgus, et Sisekaitseakadeemia tudengil Jaanusel jäi uni väga lühikeseks Mainori Kõrgkooli Jürgen Jalakase öise „sümfooniakontserti“ tõttu norskamise näol. Ta ütles selle peale: „Ma ise üldse ei saa magada kui inimesed norskavad!“

Kärdla Gümnaasium on kena kool. Nii personal kui õpilased sõbralikud. Maiko juhatas sisse meie esitlused ja alustasime rõõmsasti. Legendaarne Mainori Kõrgkooli tudeng Jürgen Jalakas tegi oma esitluse aktiivselt mälupulgajagamise teel. Poole infotunni pealt tuli juurde umbes 30 õpilast, need mahutati istuma ja jätkati. Meie esitlus lubati teha pikemalt (varem seda luksust meile võimaldatud pole). Esitlus läks meie koolil väga hästi ja ladusalt. Vastuvõtt õpilaste poolt oli küll unine, kuid positiivne. Sõjakooli poisid ehmatasid oma häälega unised inimesed auditooriumis ärksaks. Parim esitlus oligi neil just kooli video tõttu, kus kõlab tuntud laul, mis on väga energiline ja piisavalt tuntud, et kaasa laulda.

Kuna meie Aeduga unustasime prospektid meie kaunisse nukumajja, sõitsime sealt läbi nende järgi. Järgmine kool Kärdla Ametikool asus väga ilusas mõisahoones. Ürituse ülesehitus oli seal hoopis teistmood. Tutvustati eelisjärjekorras koole, mille erialad kattusid ametikoolis õpetatavaga. Toimus väike vestlusringi-laadne koosolek. Küsiti küsimusi ja vesteldi vabalt ilma presentatsioonideta. Iga kooli tutvustuse küsis ametikooli direktor „Kas teil mõni teil mõni hiidlane ka õpib?“. Üsna piinlikku olukorda sattus Tiina Lääne-Virust, kes vastas: „Ma ise saarlane, seda ei tea kas mõni hiidlane ka öpib.“ Üle ruumi käis naerusumin. Teadagi saaralste-hiidlaste suhet. Vastuvõtt oli taas väga mõnus, õpilased olid mõnevõrra tagasihoidlikud, kuid asjalikud. Õpetajad olid väga rahul esitlustega ning jagati pärast pastakaid tänutäheks. Kahjuks seal me oma kooli esindada ei saanud ajapuuduse ja valdkonna erinevuse tõttu, aga jätsime ühe õppeteatmiku ja voldiku raamatukogus levitamiseks.

Enne päeva viimast kooli käisime Käinas ühes söögitoas. Fassaad ehmatas esialgu ära, aga interjöör oli väga õdus ja korralik. Teenindus oli võrreldes eelnevate kohtadega lihtsalt oivaline. Kohe pakuti kohvi ja istekohti. Söök oli vapustavalt hea – pikkpoiss keedukartulite ja salatiga. Väga mõnus olemine lõppes siis väikse poeskäiguga, kus varustasime end õhtuseks saunaskäiguks. Minul jäi rahakott meie kaunisse muinasjutumajja. Seega pidin laenu võtma armsalt Aedult, et pärast tagasi maksta. Muidu oleksin täitsa kuivale jäänud oma ostude suhtes.

Sõitsime siis edasi Käina Gümnaasiumi poole. Küsisime mööduvalt mammilt teed koolini. Ta tuli istus lihtsalt meie punasesse minibussi ja hakkas teed juhatama. „Otse ja paremale!“ Meie aga leidsime kooli 100 meetrit eemal ja vasakul pool teed. Nähtavasti lootis ta tasuta transporti oma sihtpunkti. Soovisime talle kena päeva ja tänasime instruktsioonide eest. Käina Gümnaasium on nähtavasti kõige uuem ja ilusam kool, kus meie oma projektiga käinud. Ukse peal ootasid meid direktor ja õppealajuhataja ja nemad olid väga rõõmsalt meid vastu võtmas. Meid juhatati ühte klassiruumi ootama ja anti luba kooli peal jalutada. Monika (TPS) ja Tiinaga (LVRKK) käisime raamatukogus, mis oli väga avar ja katuseakendega. Nautisime vaadet ja lobisesime kooli raamatukoguhoidjaga maast, ilmast, haridusest ning tervisest. Too oli väga haritud ja laia silmaringiga, just nagu üks õpetaja olema peab. Esitlus toimus ühes klassiruumis, kus ruumi oli vähe, aga ruumitäitjad taas väga asjalikud. Võrredles teiste koolidega ei jäänud silma ühtegi õpilast, kes oleks haigutanud või silmi kinni vajutanud. Tegime siiski mõned virgutusharjutused, et õpilased infot paremini vastu suudaksid võtta. Üllatav oli, et õpilased aktiivselt kohe hüppasidki püsti ja õhku käsu peale. Meie esitlus läks siiani parimalt. Küsimusi küll ei esitatud, aga piisas nendest huvitatud pilkudest, et esitlusega rahule jääda. Kõrgemast Kunstikoolist esinejad olid mingil põhjusel väga ülemeelikus tujus ning esinedes kerkis nii mitugi korda naer suule. Isegi tudengid sõjakoolist olid lubatust rõõmsameelsemad. Ausalt öeldes pidasid õpilased end adekvaatsemalt ülal kui tudengid ise. Ehk on nemad sellise palava umbse õhuga harjunud. Üritus lõppes sama energiliselt kui algas.

Istusime armsasse mikrobussi ja alustasime sõitu kuhugi. Maiko oli väga saladuslik ning vaid muigas kavalalt vastuseks küsimusele kuhu minek. Sihtpunkt oli Sõru Merekeskus. Väga kaunis sadamalaadne meremuuseum. Oma remonti ootasid seal kaks suurt purjelaeva. Ilusad vaated ja laevad, paadid. Varsti hakkas aga külm ja otustasime bussi poole astuda. Kuna Maiko veetis kusagil eemal aega, siis läksid kõik kohalolijad tartukate bussi. Istusime üksteise otsas ja kõrval nii kuid mahtus. Seal tuli ka välja Sõjakooli tudengite naeruallikas viimases koolis. Nimelt meie Mariaga Sisekaitseakadeemiast avastasime, et söögitoast jäi meil päris vänge söögilõhn külge ja nuusutasime oma riideid ja juukseid (ning ka teise juukseid). See tõik aga pakkus ohtralt nalja kuttidele Sõjakoolist. Üsna pea saabus juba Maiko ja sõit meie hubasesse nukumajja võis alata.

Õdusas muinasjutumajas toimus kogunemine. Kutsusime tartukad meie majaga tutvuma. Nautisime kadedaid pilke ning ees ootas maitsev õhtusöök. Suure laua taha mahutasime 18 inimest.ühine söömaaeg kujunes siiani parimaks ühisürituseks TeadlikValik seltskonnaga. Palju sai naerda, süüa, arutleda erinevate maailmaasjade üle. Tõstsime oma morsiklaasid Teadlk Valik projekti jätkusuutlikkuse auks.

Mingi hetk kästi saunaasjad valmis panna ja bussi istuda. Ees ootas sõit tartukte majja. Ka nende maja oli väga õdus. See oli ehtne maamaja. Hõng oli suvilale omane. Saun pandi küdema ja rahvas istus laua äärde mängima mängu nimega „Maffia“. Sõjakooli esindaja Meelis Tali arendas strateegiaid, mille alusel tema pakutud maffia-kandidaadid nopiti kiiresti välja. Sõnalist kaklust esines palju. Saun oli elektriküttega ja mõõduka kuumusega. Jahutama asutati end õue. Maja kõrval tuulevarjus seistes oli väga hea vaade täiesti selgele taevale. Taevas oli väga palju tähti, mis aeg-ajalt lendasid (või siis teiste sõnul „langesid“). Ei läinud kaua, kui härra Maiko kuri hääl meid bussi käsutas tagasi sõitmiseks.

Hommik tuli jälle liiga kiiresti. Aet on ikka võimatult tubli! Jälle keetis ta suurepärast putru ja aitas ette valmistada kogu hommikusöögi. Mis me küll ilma temata oleks teinud.. Nii mõnelgi ei jäänud aega hommikusöögiks, vaid pidi aega kulutama asjade pakkimisele. Viisime asjad armsasse bussi ja Maiko küsis kas veel kotte on sinna panna. Tiina (LVRKK) hüüdis kiiresti: „Oodake, Aet tuleb ka!“. Me siis kannatlikult ootasime, et Aet pagasnikusse roniks, ent ta eelistas siiski pehmet istet.

Algas pikk sõit Kuressaarde. Nii bussi- kui praamisõit oli väga väsitav. Kui Kuressaarses jõudsime kultuurikeskusesse, oli ruum sagimist täis- suur enamus oli juba oma tehnikaga kohale ilmunud. Meie kool sai enda käsutusse päris suure ala otse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kõrvale. Toimumas oli „Tuleviku Kompass“ infomess noortele, mis on analoogne Tallinnas toimuva Teeviidaga. Üles lugeda kohalolevaid koole on keeruline, sest neid oli tõesti palju. Ladusime Aeduga ning hiljem lisandunud Kätlini ja Edaga (Ämmaemanduse 1.kursus) lauale meie kooli tutvustavad voldikud, õppeteatmikud ning vererõhu ja rasvaprotsendi mõõdikud. Läks kõvaks õhupallide puhumiseks, abi pakkusid ka tudengid Sõjakoolist Meelis ja Artjom, Jüri ja Tiit Lennuakadeemiast. Mõne aja möödudes jõudis ka kooli auväärt prorektor Ulvi Kõrgemaa koos mulaažide, Volli ja meie õnneks oli ka komme kaasa toodud. Meie laud sai peagi väga populaarseks kogu atribuutikaga. Võtsin rasvaprotsendi mõõdiku kaenlasse ja asusin kohalviibijate teadlikkust tõstma. Mõõtsin soovijail rasvaprotsenti ning vajadusel andsin nõu näitaja normaliseerimiseks.

Vahepeal käis ürituse eestvedaja mikrofoni ja kaameraga koolide esindajaid intervjueerimas. Ka meil Aetiga õnnestus paar targemat sõna poetada. Mikrimehel mõõtsime rasvaprotsenti ja vererõhku. Andsime teada, et ta on ’normaalne’(loe: tervislik seisund on nende kahe näitaja järgi normis). Pärast seda reportaaži kujunes meie laud veelgi populaarsemaks. Mõni jooksis kaks korda trepist üles-alla ja tuli uuesti rasvaprotsenti mõõtma. Muutunud polnud selle ajaga loomulikult midagi. Suured tänud edastaksin Kuressaare Ametikooli juuksuritele, kes tegid minule, Monikale TPS-st ja Mariale SKA-st väga ilusad soengud. Soovijaile punuti ja keerati väga kaunid patsid ja lokid, et praktikseerida ja demonstreerida oma oskusi.

Üritus lõppes oodatust kiiremini ja asjade kokkupakkimine läks kiiresti. Oli vaja jõuda 17:00 väljuvale praamile, mille me kinni ka püüdsime. Praamil sõime Maiko poolt pihta pandud saiakesi meie kaunist muinasjutumaja hommikusöögilauast. Kuna tal oli eriti hea tuju, sai igaüks soovi korral tee või kohvi. Maiko on väga lahke ja tore. Tagasisõit Tallinna oli väga rahulik. Kõik magasid või unelesid. Kohale jõudsime turvaliselt tänu Maiko üliarenenud sõiduoskustele.

Saarte reis oli siiani parim väljasõit. Maja oli super, seltskond veel parem, kohalikud parimad! Peaaegu iga osaleja oli pärit erinevast kohast Eestis, seega oli hea võimalus tutvuda erinevat päritolu inimestega ning neid omavahel võrrelda. Hea kogemuse sai noortega suhtlemisel Saaremaa messil, esitlused koolides oli hea avaliku esinemise praktika. Teadlik valik projekt on küll suunatud gümnasistidele nende valikute teadlikkuse tõstmiseks, kuid projekt annab ka osalejatele väga palju. Head tutvused teistest ülikoolidest on asendamatud kontaktid ja nendest saanud ka head sõbrad!

Siin link Saaremaa haridusmessil filmitud videoga:

http://www.youtube.com/watch?v=xvwgJKXEWog

Teadlik valik 2009-10-22

Tartu koolid

Kohtumine toimus Estonias 06.40, hilinesimega saime kohalt minem 06.50. Sõit oli pikk ja väsitav. Priit Jõesaar, meie bussijuht ja koordinaator nägi kurja vaeva, et silma lahti hoida. Muidugi tänu Heli ja Monikale (TPS) ning nende suurele suule suutis ta kogu tee ärkvel olla. Kohale jõudsime 15 minutit hiljem. Hea meel oli näha vanu tuttavaid, uued näod olid huvitavad.

Esindatud olid: Kõrgem Sõjakool, Kõrgem Kunstikool, Mainori Kõrgkool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tallinna Pedagoogiline Seminar, Sisekaitseakadeemia, Lääne-Viru Rakenduskõrgkool, Eesti Lennuakadeemia, Tartu Tervishoiu Kõrgkool.

Esimene kool, Karlova Gümnaasium, oli üsna keerulise koha peal, kuhu pidi mööda ühesuunalisi teid seiklema. Kohale me jõudsime niivõrd hilja, et õpilased pidid valima koolid, mida nad kuulata tahavad. Meie, tervisedendajad Heli Temper 2.kursuselt ja Merko Kärp 1.kursuselt, saime esinetud ja edukalt. Piisavalt avatud publik ja olime küllaltki heas ‘sõiduvees’ rääkimisega. Enne meid esinesid Kõrgem Sõjakool oma suurepärase videoga ning pärast Mainori Kõrgkool Jürgen Jalakas aktiivse ja kingitusterohke etteastega. Viimased olid Kõrgem Kunstikool, ka nendel läks kiiresti ja lõbusalt. Enne äraminekut tulid aktiivsed õpilased küsima erinevate erialade kohta. Kiiresti kohale, kiiresti minema.

Decarte’si Lütseum meenutas planeeringult täpselt Lasnamäe koole. Vastuvõtt oli väga meeldiv ja sõbralik. Näidati ära ruumid, kus räägime, tualetid ja söökla- need kohad ongi ju meile olulised. Üsna alguses saadeti meid sööma. Pakuti head hartšo-suppi ja moonisaiakest. Joogivalik oli lai- piim, kakao või sidrunivesi. Kuulamas oli 107 õpilast. Distsiplineeritud ja tagasihoidlik publik. Oma korda pidime kaua ootama, sest igale esinejale anti rohkem aega ja olime viimaseks pandud. Kõik koolid kasutasid ilusti viimse kui sekundi, isegi rohkem ära, seega oma kooli tutvustamiseks jäi väga vähe aega. Suur rabistamine viis selleni, et Priit komistas juhtmetesse, mikrofon läks kõlari ligi nii, et tekkis kõva mürin, Merko läks nurka naerma. Kohmakas algus aga lahenes juba erialade tutvustamisega ning paari naljaga. Kokkuvõttes tuli lõbus ja mõnus esitlus, vaatamata kiirustamisele. Üldiselt oli kergelt tajutav, et me olime seal väga oodatud.

Üsna kiiresti tuli jõuda järgmisse, Raatuse Gümnaasiumisse. Taas oli sõbralik vastuvõtt, ent esmamulje õpilastest oli passiivne ja tülpinud kuulajaskond. Priit, nagu ka eelmistes koolides, juhatas sisse rakenduskõrgkoolid. Kuna tegu oli päeva viimase kooliga, pidi esinema veel suurema mõnu ja naljaga kui varem, sest nii õpilasi kui ka tudengeid pidi ärksana hoidma. Üldiselt oli esinemine kiire ja väga lõbus. Nautisime positiivset tähelepanu, sest õpilased teadsid, et me oleme viimased ning pärast meid sai koju.

Ööbimine toimus Aleksandri hotellis, mis oli seest ilus, väljast veel ilusam. Õhtu veetsid tudengid nii, nagu nad ise planeerisid- käisid sõpradel külas, kohvikus, linnas või magasid kodus. Pärast 20.00 kogunesime hotelli kõrval olevas restoranis, kus sai suure kõhutäie süüa ja naerda. Veel hiljem sai sauna, mis polnud küll eriti kuum, kuid täitis oma funktsiooni. Puhkeruumis veetsime aega komöödiafilmi vaadates. Pikka pidu polnudki, üsna pea läksime magama, et hommikul Priidule rõõmu valmistada oma värskes olekus.

Hommik tuli kiiresti. Süüa saime hästi, aega oli vähe. Riskides kõhuvaluga, ahmisid tudengid kiirelt kahe suupoolega putru ja viinereid.

Mart Reiniku Gümnaasium oli väga ilus ja äsja renoveeritud hoone. Sinna jõudmine oli aga omaette kogemus. Startisime hotelli eest 07.47, sõitsime Reiniku Põhikooli, arvates, et see on gümnaasium. Sealt saadeti meid edasi mööda Vanemuise tänavat. Liiklus oli peaaegu ummikus, aga meil oli kiire. Rakendasime Sisekaitseakadeemia tudengi Jaanuse ülekäiguradasid ületama, et liiklust mingilgi määral meie kasuks pöörata. Olime sisse astumas, aga sildil oli kirjas vale kooli nimi. Jalutasime teisele poole maja ja seal lõpuks kohale jõudsimegi. Võin julgelt öelda, et selles koolis oli siiani kõige kaasaegsem ja kvaliteetsem tehnikavarustus. Õpilasi oli kolme 12.klassi paralleeli peale umbes 40 kohal. Kõigi rõõmuks oli kohal ka legendaarne Lennuakadeemia tudeng Kaupo, kes esimesena esinedes soojendas unised õpilased mõnevõrra üles. Meie esindajad pandi viimaseks. Oli näha, et õpilased olid veel unised ja väga agarad nad kuulama ei olnud. Üldiselt oli väga soe vastuvõtt kooli personali poolt.

Jõudsime Tartu Tamme Gümnaasiumi ette ja esimesena hakkas silma politseiauto, mis oli ümbritsetud pisikestest lastest. See oli huvitav. Koolis käis suur sagimine ja toimus pidev liikumine migites suundades. Selgus, et koolis on toimumas karjääripäev. Koolid jaotati erinevate klasside vahel. Algul tekitas see mõnevõrra segadust. Pärisin aru ühelt õpetajalt. Ta seletas, et õpilastele anti valida erinevate teemade vahel, mille järgi nad valisid klassiruumi. Meie klassis esinesid Tervishoiu Kõrgkoolid, Pedagoogilisest seminar ja Kunstikool. Meie esinemine läks muidugi hästi. Eriti mugavalt tundis end Merko, kellele meeldib väikse auditooriumi ees esineda. Heli eelistab suurt publikut ja ruumi. Tamme Gümnaasiumis on looduse erisuunaga klass, kus saab süviti õppida vastavalt huvile loodust või meditsiini. Viimase suuna oli valinud päris suur hulk (julgen arvata, et lausa 1/3) publikust. Kogemus selle kooliga oli uus ja täiesti erinev eelnevatest. Süüa sai üsna hästi- suppi ja kohupiima.

Järgmine kool asus kenas kohas. Tartu Forseliuse Gümnaasium on ilus ja sõbralik kool. Õpilased aktiived, isegi interaktiivsed, sest paljudel oli sülearvuti nina ees. Kuulsin sosistamist, et ühele tüübile ei meeldi rakenduslik kõrgharidus, sest ta ei soovi iialgi ametiredelile saada ja seal tõusta- ta soovib ametiredelit omada. Seega läheb ta TÜsse ja õpib majandusteaduskonnas majandust ja 35-aastaselt on euroopa rikkaim ärimees. Kuulajaskond oli küll aktiivne kuulama ja küsima, kuid jälle viimane olla polnud just kuigi meeldiv. Ka tudengid muutuvad mingi hetk publiku seas istudes liiga aktiivseks suhtlemisel õpilastega ning Lennuakadeemia juhtfiguur Kaupo pidi kurja häälega neid keelama. Ka Sisekaitse Jaanus pragas. Priidul oli plaanis meie kooli tutvus taas viimaseks panna, aga õnneks suutsime end eelviimasteks saada. Läks üsna sujuvalt esinemine. Mahtusime ettenähtud aja sisse.

Enne lahkumist kogunesime viimase kooli esitrepil ja tegime grupipilte. See hetk võis tajuda, et me ei käi selle projektiga mööda Eestit rändamas mitte lihtsalt missiooniga kõik gümnasistid ära võluda oma kooli võludega vaid siin on seltskond, kellega taaskohtumine on nii oodatud, lõõgastav ja mõnus. Gümnasistid said teada, mis vahe on rakenduslikul ja akadeemilisel kõrgharidusel ning üht-teist kõrgkoolide kohta. Meie, tudengid õppisime hindama publikut, kelle ees me oleme.

Tallinna koolid 6.ja 15. oktoober 2009

6.oktoober 2009

Esimene väljasõit sai alguse Estonia trollipeatusest kell 07:20. Väikse valearvestuse tõttu hilinesime meie, Talinna Tervishoiu Kõrgkooli esindajad tervisedenduse õppetooli 1. kursuse tudeng Merko Kärp ja 2. kursuse tudeng Heli Temper, ning pidime ette võtma lõbusa trollisõidu. Projekti eestvedaja Maiko Kesküla ei olnud pahane, vaid hoopis vabandas, et ta meie eest ära sõitis.

Esindatud koolideks oli muidugi meie Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Sisekaitseakadeemia, Tallina Pedagoogiline Seminar, Tallinna Tehnikakõrgkool, Tartu Kõrgem Kunstikool,

Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Lääne-Viru Rakenduskõrgkool, Eesti Lennuakadeemia, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgem Sõjakool ja Mainori Kõrgkool.

Esimene kool oli Tallinna 32. Keskkool.

Kell oli juba 8 minutit pärast kaheksat kui Maiko võttis sõna ning juhatas sisse rakenduskõrgkoolid. Enne aga seletas ta erinevuse akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse vahel. Nimelt on rakenduslikus kõrgkoolis rohkem praktikat ning pärast lõpetamist on palju lihtsam leida tööd just inimestel, kes on palju praktikat õppetöö käigus juba omandanud. Enamasti on akadeemilises ülikoolis praktikat kolme aasta peale 3 nädalat, rakenduskõrgkoolis moodustab praktika kuni 50% õppekavast.

Esinesime esimesena ning võrreldes kevadiste sõitudega olin rooste läinud. Merko oli üldse uus. Kuid muidu läks kõik hästi. Küsimus esitati mõiste ‘akrediteeritud’ kohta, mille kohe ilusti lahti seletasime lihtsate sõnadega ja arusaadavas keeles.

Kohe 32. Keskkooli läheduses asub järgmine külastatav kool- Tallinna Arte gümnaasium. Hea uudis oli see, et kohe suunati meid sööklasse mahlast sealiha, krõbedat ahjukartulit ja värsket salatit sööma. 10.33 suunas Maiko taas sisse meie esitlused. Kui eelmises koolis oli õhkkond vaba ja naljatlev, siis Artes tundus publik hästi distsiplineeritud ja vaoshoitud. Esitati küsimus Kõrgemale Sõjakoolile ja siis ka õpilane ütles oma nime ning klassi (nagu ajakirjanik). Küsiti kas seal ka mõni tüdruk õpib. Vastuseks toodi 5 tüdrukut, aga üldiselt ei soovitatud õrnemal sugupoolel seda variant kaaluda. Meie esinemine läks väga hästi. Piisavalt palju sai edastada olulist infot piisava aja jooksul ning aega jäi ka nalja tegemiseks. Lõpp tuli kiiresti ja Maiko ülekantud tähenduses peksis meid kõiki lavalt ruttu-ruttu minema, sest meil oli väga-väga kiire.

Niipalju siis sellest, et kiire oli. Jõudsime Tallinna Tehnikagümnaasiumisse tund varem kohale. Soovijad osalejad käisid kiiresti poes. 13:13 teeb taas sissejuhatuse Maiko. Saali üldpildis jääb silma suur poiste osakaal. Esinemine läks jälle kiirelt ja lõbusalt, kuulajaskond oli vastuvõtlik ja lõbusameelne. Fakti peale, et meie koolis pole ühtegi ‘ämmaisandat’, kõlas üleüldine naer.

Nii meie kui ka teiste kõrgkoolide esitlused olid hästi ettevalmistatud. Esinejad olid pädevad vastama õpilaste küsimustele ning õpilase arukad küsimusi esitama. Üldiselt võib lugeda esimest sügishooaja väljasõitu õnnestunuks. Kõik läks plaanipäraselt ning pealegi sai süüa ka. Kõik jäid rahule ning järgmine sõit ootab meid ees juba 15.oktoober 2009.

15.oktoober 2009

Teine väljasõit toimus väga tormisel ja tuulisel päeval. Sõit algas nagu ikka Estonia eest. Aet Taremaa ämmaemanduse õppetooli 3.kursuselt seal meie punase bussi peale istuski. Heli Temper elab esimese kooli lähedal, seega saabus rohelise liinibussiga.

Kohal olid Tervishoiu Kõrgkool, Mainori Kõrgkool, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Sisekaitseakadeemia, Lääne-Viru Rakenduskõrgkool, Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Lennuakadeemia, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Kõrgem Sõjakool.

Tallinna Lasnamäe Gümnaasium on sõbralik kool Lasnamäel. Meid pandi kohe esimesena rääkima ja nagu ikka- läks liiga pikalt. Samas kui kõik saaksid rääkida nii palju, kui soovivad, läheks meil igas koolis vähemalt kolm tundi. Nii mõnigi kooli esindaja oli projektil esimest korda, siiski olid nad piisavalt teadlikud oma koolis pakutavast. Õpilasi oli kuulamas küllalt vähe- umbes 50. Hommikune väsimus andis samuti tunda, see tegi õpilased tagasihoidlikuks ja isegi passiivseks. Üldiselt läks kõik hästi ja vastuvõtt oli positiivne nii õpilaste kui ka õpetajate poolt.

Teise kooli jõudmisega oli probleeme- esiteks unustas meie tänase sõidu koordinaator Priit Jõesaar oma mobiiltelefoni eelmisesse kooli, teiseks asub Kadrioru Saksa Gümnaasium asukohas, mis on ümbritsetud ühesuunalistest teedes. Seega pidime kasutama uusimat tehnikaajastu imevidinat GPS-süsteemi. KSG-s oli saal täiesti täis, umbes 150 õpilast. Priit juhatab koolid sisse 10.05 taas vana hea kõnega rakenduskõrghariduse ja akadeemilise kõrghariduse erinevustest. Kuna aega oli väga vähe, pidime oma esitlust lühemaks tegema. Sellegi poolest läks hästi ja Mainori Kõrgkool veel tänas meid kauni esitluse eest. Samas koolis pakuti meile ka maitsvat sööki- hapukapsaborš ja kohupiimakreem.

Enne järgmist kooli sõitsime läbi Lasnamäe Üldgümnaasiumist Priidu mobiili järgi. Sõit Pirita Majandusgümnaasiumi läks kiiresti. Infotund toimus auditooriumis, mis oli küllaltki väike võrreldes eelmiste koolide aulatega. Üldiselt tundus kuulajaskond väga unine ja passiivne. Mõne aja möödudes küsisid nad ka küsimusi. Kuna aega oli seal koolis keskmisest rohkem, jättis Priit meid Aetiga viimasteks esinejateks. Tegime rekordajaga ettekande- umbes 20 minutit. Kuna aega oli küll ja ülegi, nautisime esinemist ja rääkimist. Pärast esitlust tulid mitmed õpilased küsima meil pakutavate erialade kohta täpsemalt. Soovitasime igal juhul tulla lahtiste uste päevale, et huvitatava eriala kohta küsida otse õppejõududelt. Üldiselt oldi posiitvselt meelestatud nii meie esitluste kui ka selle suhtes, et me lõppude lõpuks lõpetasime.

Oleme käinud projektiga nüüdseks peaaegu igas Eestimaa osas. Igas piirkonnas asuvad koolid on väga erinevad. Näiteks on täiesti erinev arusaam distsipliinist ja tervisest koolides Tallinnas ja Lõuna-Eestis. Sellest tulenevalt peaks vastavalt kooli iseloomule valima ka esinemistaktikat. Esinejad olid lõbusalt meelestatud, ei võtnud asja üleliia tõsiselt, mis on sellise projekti jaoks just kõige olulisem. Meie ülesandeks on edasi anda gümnasistidele seda lõbusust ja positiivset energiat, mis meie saame oma kõrgkoolidest. Väljasõit õnnestus hästi ja järgmine käik on juba Tartumaale 21-22.oktoober 2009.

Kes ma olen?

Tere tere! Mina olen Heli.

Antud projektis olen kaasa löönud aastast 2009. Esindan Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, kus õpin tervisedendust. Olen sattunud õige eriala peale, sest pean väga oluliseks praktilist osa õpingutes. Just seda Teadlik Valik 'reklaamibki'- õppimise käigus omandame juba töökogemuse, mistõttu pärast lõpetamist on meil lihtsam tööd saada.

Hakkan postitama edaspidi iga väljasõidu kohta kokkuvõtteid. Kuna idee saab teoks alles nüüd, panen ka tagantjärgi sõidud siia välja.

Oodatud on igasugused kommentaarid ja tagasiside!

Rõeemmmsaatt lugemist!

Tervitades,

Heli

Mis on TEADLIK VALIK?

SA Teadlik Valik

Rakenduskõrghariduse Arendamise Sihtasutus Teadlik Valik on loodud 2005a. rakenduskõrghariduse propageerimiseks ja kõrgkoolide ja ettevõtetevahelise võrgustiku arendamiseks Eestis. Peamiseks ülesandeks on korraldada ja ellu viia Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogusse kuuluvate rakenduskõrgkoolide ühisprojekte. Unikaalne koostöö, mis on valitsenud Eesti rakenduskõrgkoolide vahel juba 1990 -ndate aastate algusest, on rajanud head koostöösidemed nüüdseks 12 erineva rakenduskõrgkooli vahel.

Kuigi Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukokku kuuluvad rakenduskõrgkoolid on kõik väga erinevate õppevaldkondade esindajad, nähakse siiski aina kasvavat koostöövajadust rakenduskõrghariduse ühisosa arendamisel. Mõnedeks märksõnadeks paljude seast on näiteks kvaliteet, hariduspoliitika, mainekujundus, rahvusvahelised sidemed jms. Ühiselt püüeldakse kvaliteetse ja ühiskonna vajadustele vastava rakenduskõrghariduse suunas, teostades ja viies ellu projekte ja programme, mis rakenduskõrghariduse arengut stimuleeriks.