Teadlik Valik 2010 kevad Raplamaa
Sõit algas Estoniast Raplamaa poole varahommikul. Märjamaa gümnaasiumis käisime ka eelmisel aastal. Publikuks oli 11.klassid. Kuna Sisekaitseakadeemiast Maria aasta tagasi lõpetas sama kooli, saime enne esitlusi tänu temale kohvi juua koos kooli direktoriga. Härra direktor on sümpaatne mees, kes teadis öelda, et nende gümnaasium on tervistedendav kool. Vastuvõtt koolis oli meeldiv ja sõbralik. Seekord oli minuga kaasas tervisedenduse 1.kursuse tudeng Kristiina Kikajoon ja esimese esitluse vaatas ta sissejuhatuseks kõrvalt. Natukene segas minu esinemist õpilaste omavaheline aktiivne suhtlemine. Võimalik, et tegin midagi naljakat ja kihistamine tulenes sellest. Üldiselt olid poisid tugevad ja tüdrukud toredad.
Hakkasime Järvakandi poole sõitma, aga oh seda õnne ja rõõmu- meie armsa punase bussi rehv oli katki läinud. Tüdrukud visati Lennuakadeemia Kaupo autosse, ülejäänud läksid Mainori kohaliku tüdruku auto peale. Sohver Priit viis ’Punase Välgu’ kummiremonti.
Järvakandi alev on väike ja armas kohake. Kuigi hilinesime kooli üle 20 minuti, võttis meid ukse peal vastu naeratav ja sõbralik personal. Selgitasime põhjused, miks me hilinesime ning algas jalutuskäik läbi kooli väikse klassiruumi poole, kus tüdrukud 11. Ja 12. Klassist meid ootasid. Kaupo unustas Priidu käest küsida sülearvuti, kus olid kõik koolide esitlused. Õnneks mina sain oma arvutist ruttu ühe algse presentatsiooni variandi ning läksime Kristiinaga rääkisime oma koolist ja meie pakutavatest erialadest ja üldiselt läks kõik nobedasti ja pingevabalt. Lennukooli Kaupo rääkis 15 minutit oma koolist (võrdluseks- meie esitlus oli 8 minutit). Irooniline on see, et klassis olid vaid tüdrukud, aga 98% akadeemia tudengitest on mehed.
Meie õnneks pakuti tolles koolis meile ka süüa. Kuna esitlused läksid umbes 10 minutit üle aja, oli söök laual juba jahtunud. Söök aga maitses hästi, sest ’lapsed’ olid näljased. Tahan välja tuua kooli ülisõbraliku ja rõõmsa personali. Sellises keskkonnas oleks tahtnud isegi oma üldhariduse omandamise aastad veeta. Küsisin, kas tegu on ka tervistedendava kooliga ja uhkelt vastati ’JAH’. See teeb ainult head meelt, et koolid liiguvad parima hariduse pakkumise suunas.
Kehtnas ootas meid Majandus- ja Tehnoloogiakool. See on kutseõppeasutus, kus esmapilgul tüdrukuid silma ei jäägi. Siiski neid ühes-teises koridori osas oli näha. Kuna esitluse alguseni oli veel kõvasti aega, läksime kooli oma enda kohvikusse kohvile. Antud koolis on võimalik õppida kokaks ja ka teenindajaks. Just neid õppureid rakendati selle kohviku sujuva töö tagamiseks. Pean mainima, et valikus pirukad olid palju ilusamad kui toidupoodides müüdavad.
Panime saalis oma tehnika üles ning vaikselt hakkas noori saali kogunema. Umbes 50-60 õpilast olid poisid ja 6 tüdrukut. Proportsioon missugune! Olime üsna skeptilised selles suhtes, et nendele poistele meie pikk esitlus peale läheb. Leppisime kokku siis, et paneme slaidile ette õppetoolide nimetused ja selgitame lihtsalt ning üldiselt nende tegevusalasid. Poisid publikus kihistasid päris pikalt ämmaemanda erialakirjelduse peale. Rohkem tõin välja teisi erialasid ja põhjendasime, miks just poistele need sobiks. Kuidagi väga kiiresti läks selles koolis.
Ma ei saanud arugi, kuidas kõik minust mööda pärast kõndisid ja ma üksinda saali jäin. Ukse taga ootasid mind TKTK Tom ja Mikk. See oli väga kena neist. Kokkuhoidmine iseloomustab alati meie gruppi. Kunagi pole keegi kellegi peale solvunud või kuri, alati on lõbus. Paljugi on see projekti eestvedajate teha, milline rühm me oleme. Kuna meie olemise ja tegemise vastutajaks on alati Priit või Maiko, siis võime kindlad olla, et meie maine on alati parim võimalikust.
No comments:
Post a Comment