Teadlik Valik Lõuna-Eesti 30-31.03.2010
Hommik oli pime, aga ilus. Imed juhtuvad. Nimelt jõudsin Estonia ette kõige esimesena (tavaliselt olen viimane). Kohe jõudis ka Oliver Tehnikakõrgkoolist, kes esindab oma kaunist kooli viimast korda. Veel 5 minutit möödus, jooksis Pedagoogilise Seminari Monika, kes selgitas, et ärkas 25 minutit tagasi ja kartis, et jäi maha. Sohver Maiko parkis oma punase välgu graatsiliselt Estonia parklasse ja jäi reisijaid ootama. Sisekaitseakadeemiast Anneliis ja Laura istusid bussi esimesena. Veel tulid kohale Mereakadeemiast sadamamajanduse tudeng ning Oliverile seltsi Tehnikakõrgkoolist Krista. Viimane, aga mitte vähemtähtis loomulikult Mainori Jalakas. Kõik kohad täis, võisime sõitu alustada. Kari naisi paigutati tahapinkidele ja kolm ainsad poissi olid Maikot ärevuses hoidmas. Sõit oli pikavõitu, aga saime tuttavaks uute tegijatega ning muljetasime vanadega. Poole tee peal võtsime peale Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli Katre, kes hõivas Oliveri koha eespingis. Viimane tuli meie juurde istuma. Monika ja Oliveriga vaatasime vanu pilte eelmistest Teadlik Valik sõitudest.
Esimene kool, Põlva Keskkool, oli meie jaoks tuttavas linnas (eelmisel aastal käisime Põlva Ühisgümnaasiumis), kool väljanägemiselt oli täiesti keskmises seisukorras, aga sõbraliku personaliga. Kui jõudsime kohale aulasse, olid esinemisvalmis juba Sõjakoolist kadetid Niilo ja Tulik, Lennukoolist Kaido (kes on meie jaoks juba vana kala) ja Valmar. Ning Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist Maria. Meie, tüdrukud, jätkasime traditsiooni ja vaatame üle kooli tualettruumid. Tore koolidirektor andis meile koordinaadid ning lõpuks kohale jõudnud, võisime hinnata tualettruumi ’heaks’. Minu esinemine läks küllaltki kiiresti, sest teised koolid enne mind pidasid esitlused juba peaaegu loengu raamides. Leppisime Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga kokku, et tema näitab kooli tutvustava video ja mina räägin rohkem erialadest, mis ka meil kattuvad. Loomulikult ’reklaamisin’ enam meie koolis vähempopulaarsemaid erialasid selleks, et tuua ka vähemtuntumad erialad õpilaste valiku sekka. Üllatavalt vastuvõtlik publik oli. Kuulajate kehakeel rääkis enda eest, et edastatav info huvitas neid tõepoolest. Avaldan kiitust ka ühele noormehele, kes minule ja Monikale ukse avas ning meid ees aulasse sisse lasi. Imelik küll, aga jättis tervest koolist üldiselt hea mulje! Mereakadeemiat oli väga uudne kuulda, sest kuigi ma ise elan tolle Lasnamäe filiaali kõrval, pole mul õrna aimugi, mis seal teha saab. Ainult seda tean, et poiste kehaline kasvatus toimub kooli hoovipeal. Nii mõnigi kord olen sattunud just samal ajal sattunud mööda jalutama. Sõjakool lõpetas meie toreda hommikupooliku humoorika esitlusega.
Avastasime, et meil on väga kiire ja hakkasime kohe asju pakkima. Kõige kiiremal hetkel tuli kooli üks töötaja ja ütles, et nüüd on söögiaeg. Maiko oli selle ’pisiasja’ unustanud ning kergelt ärritunult me kõik koos läksime (üllatus-üllatus) suppi sööma. Söödud, pakitud ja asusime teele.
Kanepi Gümnaasiumisse jõudnud, oli TeadlikValik seltskonnal tuju juba päris hea. Kuna klassiruum, kus esitlus toimus oli väike ning rahvast kuulamas palju (Maiko arvad, et kuulajaid 600, Sisekaitse Laura realistlik arvamus, et 40 inimest), ootasime oma esitluste järjekorda klassist väljas. Esitlesin esimesena ja kuulajaskonnaga tekkis kontakt kiiresti. Uurisin, mis klassis õpilased käivad- 10-12. klass olid esindatud. Võtsin ette valgustahvlile slaidi, kus olid kirjas meie kooli erialad ja küsisin järjest ’Kes teavad, mida tähendab õde; Kes teavad mis tähendab optometrist?’ jne. Tervisedenduse kohapealt loomulikult ei osanud keegi midagi öelda. Sellepärast keskendusin just tervisedenduse eriala selgitamisele rohkem. Ka Kanepi kooli kuulajaskond oli äärmiselt sõbralik ja mõnus. Pärast tuli üks õpilane küsima hambatehnika eriala kohta. Avatud uste päeval sain palju uut infot antud eriala kohta, seega oskasin (vähemalt enda arvates) palju teadmisi rakendada ka kasulikult.
Pärast esitlust avastasin, et koridor on tudengitest tühjaks jäänud. Järgisin kohvilõhna ja jõudsin õpetajate tuppa, kus ootasidki ees Tervishoiu Kõrgkool, Sõjakool ja Lennuakadeemia. Seal pakuti vanilje aktsendiga kohvi, mis tegi ärksaks ja lõbusaks. Maailmaasjad paika pandud, alustasime lahkumist. Pean siiski mainima, et vesteldes ühe õpetajaga tuli välja, et tegu oli tervistedendav kool.
Sõit Rõugesse kulges läbi Võru. TPS-i Monika suuured roosad mesimummu päikseprillid said kuidagi Maikole ette. Nendega sõitis Sõjakooli bussi kõrvale, avas sohvripoolse akna ning päris „Noh.... Kuhu minek??“. Võrus külastati poodi. Sealt haarati head-paremat saunaõhtuks.
Rõuge Külalistemaja asub idüllilisel maastikul. Viisime asjad majja ja läksime jalutama Ööbikuorgu. Vaatamata porisele ja vesisele pinnasele, saime vaatetornist väga kauni vaate osaliseks. Teised kõik läksid veel loengule kohaliku ettevõtja/talupidajaga käe alla. Mina, Sisekaitse tüdrukud ja Maria Tervishoiu Kõrgkoolist läksime kindla pinna peale juttu vestma.
Jõudsime tagasi külalistemajja ning kogunesime ühte elutoa moodi ruumi. Arutasime õhtuse tegevuse plaane ning läksime sööma. Süüa anti väga hästi, pererahvas oli ülilahke. Meie uusim liige Krista TKTK-st rääkis, et tema koolis eelmisel aastal käis ka TeadlikValik rahvas esinemas. Talle jäi meelde just Lennukooli ilusad poisid. Kaido nimetatud koolist, kes kohe kõrval viibis,
Kui leib sai luusse, sammusime sauna poole, mis asus sama maja hoovis. See oli pisike ehtne maasaun, kus oli ka laud ja toolid. Esimesed ronisid juba leiliruumi ning poole leili pealt tekkis idee sohver Maikol ja Lennuka Kaidol (mina niisama sörkisin sabas) tuua autost kõlar ja sülearvuti sauna eesruumi muusika kuulamiseks. Mõeldud- tehtud. Niikuinii pärast leili taheti õues lume sees end jahutada, kõlarite järgi jooksmine mõjus ainult virgastavalt. Muusika oli hea, saun oli kuum, seltskond lahe. Majja tagasi hakkasime minema alles õhtul 22:00 ajal. Magama mindi tund kuni kaks hiljem.
Hommik oli äärmiselt raske. Maiko käis ukselt uksele koputamas ja inimesi äratamas, aga see ei õnnestunud tal, sest kõik olid juba ärkvel. Kell 7 sõime hommikusööki. Väga mainimisväärne seik oli selline, et eelmine õhtu olin küsinud perenaise käest, et kas peale maasikamoosi on pannkookidele ka muud pakkuda? (selgituseks- ma ei söö maasikaid). Hommikusöögilauas oli täpselt minu ees astelpajumoos, teiste ees aga maasikamoos. Suur Kiitus Rõuge külalistemaja pererahvale! Lubasime suvel tagasi tulla, aga see sõltub juba ainult Maikost.
Asusime teele rõõmsas meeleolus, energiat tundus olevat piisavalt. Parksepa Keskkool jättis väga hea mulje. Meie projekti raames on seda kooli ka varem külastatud. Inimesed olid juba tuttavad. Esitlus läks natuke loiult, kuna hommikune energia, mis oli tingitud kohvist, hakkas juba üle minema. Loomulikult ka õpilased ei olnud just kõige erksamad. Pärast esinemist läksin kooliga tutvuma. Koridoris oli kohvik, kus oli ka telekas. Istusin sinna koos TPS-i Monikaga. Muljetasime möödunud õhtust ning samal ajal tuli üks õpetaja küsima, et miks me tunnis pole. Me olime tegelikult sellest avaldusest väga meelitatud, sest nüüd on juba aeg, kus võiks noorem välja näha. Selgitasime, et oleme külalised. Täiesti põhjendamatult tundis too õpetaja piinlikkust. Kool oli tõesti juba oma olemuselt tervistedendav. Tundsin end seal väga hästi.
Taas kiiresti panime asjad kokku ja asusime minekule. Teel Võru Kesklinna Gümnaasiumisse, tekkis Maiko küsimus, et kas sõiduauto BMW, millega sõidavad sõjakooli kadetid on ka kuulikindel. Aula asus 4.korrusel ja sinna jõudmine võttis füüsiliselt vaesed tudengid päris läbi. Saal oli õpilasi paksult täis. Raudselt üle 100 kuulaja ootas esitlusi. Maiko tegi sissejuhatava kõne, nagu alati. Maiko selgitas väga värvikalt, miks rakenduskõrgharidus on kasulikum kui akadeemiline kõrgharidus. Nimelt Maiko ise omandas haldusjuhtimise eriala Tallinna Ülikoolis, tema sõber aga külmutustehniku eriala. Tänane seis on nii, et Maiko on meil projektijuht ja tegeleb Järvamaal arenduskeskuses, aga tema sõber teenib 4-5 Eesti keskmist palka insenerina. Algul tekkis tehnilisi viperusi, kus kooli oma projektor ei toetanud meie süsteemi ning saatsime TKTK Oliveri meie projektori järgi. Kui ta oli juba läinud, sai Maiko kooli projektori tööle. Oliver tuli tagasi ja oli ’kergelt’ pettunud, et pidi ilmaaegu jooksma. Mainori Jalakas sai ilusti hakkama ka ilma videota, aga kuna ta ise seal videos ka esitub, oli tal kindlam, kui video tugi seljataga.
Oliver ootas kannatamatult oma esitlust, endal must pisike käekotike süles. Ta ise oli sellega rahul, loodevatavasti ka koti omanik Katre. Lennukooli Kaido oli kärsitu, sest ta ei leidnud netiühendust. Sõjakooli kadett Niilo rääkis infoloengu ajal telefoniga. Monika ja lennukooli Valmar lubamatult lobisesid omavahel. Tegelikult midagi lubamatut seal ei olnud. Lihtsalt vahelduse mõttes hea noomida noori. Lennukooli Kaido seletas oma esitluse ajal, et õhusõiduki hooldajaid hüütakse nende koolis õlideks- seal on mehised mehed ja kaks neidu. Lisas veel, et tema kursusel on naised ülekaalus, mis on tema arvates ’hea nähtus’. Pärast kõiki esitlusi kogunesime infomaterjalide väljajaotamispunkti vastama õpilaste küsimustele, mida nagu oli arvata, ei tulnud. Võtsid küll materjale, aga publikul oli vist info üleküllus ning õigeid küsimusi esitada kohe ei osatudki.
Kui asjad olid kokku pandud, pakuti meile sööklas (kuhu pidi muide läbi maa-aluse tunneli minema) kartulit, kapsast või šnitslit. See oli ka viimane söömaaeg koos TPS-i kõige armsama Monika ja TKTK kõige toredama Oliveriga. Vaikses ja tusases meeleolus tühjendasime oma taldrikud ja jätsime hüvasti lennukooli Kaido, kes ilmselt eelistab kooliskäimist meie seltskonnale. Nimelt pidi ta võtma Võrust ette teekonna Tartusse oma kooli.
Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumisse me koos lennukooli Valmari ja TPS-i Monikaga jalutasime. Võru on ilus linn. Mulle oleks meeldinud, kui oleks olnud aega Võrus veel väikse jalutuskäigugi teha. Kohalikud olid väga uhked Tamula Järve uue betoonist promenaadi üle, mida soovitati meil kindlasti kaema minna. Kool ise oli keskpärane, aga märkimisväärne oli kuulajaskonna arvukus. Julgen arvata, et kokku võis olla umbes 170-180 õpilast. Päris palju oli tehnikaga jamamist, seega algus venis mõnevõrra pikemaks kui tavaliselt. Seekord tegin oma esituse veidi erinevalt. Rohkem küsisin laia ringi küsimusi ja vähem rääkisin kuiva teooriat. Usun, et mu esitus läks hästi. Kindlasti ei saa mainimata jätta, et kõikide teiste koolide esindajad on ka oma ala professionaalid. Maria Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist lasi oma kooli kirjeldava video käima panna, aga pool minutit, ilma, et keegi oleks aru saanud (v.a. publik, kes naeris selle peale), pilti üldse ees polnudki. Maiko oma väledate jalgade ja sõrmedega parandas kohe vea.
Kui tudengid ja õpilased olid juba rampväsinud, jõudis kätte ürituse lõpp. Istusime bussi ja tee Tallinnasse võis alata. Oliver rääkis meile, et optimist näeb, et klass on pooltäis, pessimist näeb, et klaas on pooltühi. Insener aga teab, et klaas on kaks korda suurem kui vaja. Nali naljaks, aga ees ootas 264 kilomeetrit sõitu. Maiko soovis meile head teed ja keeras punase välgu käima. Järgmine sõit (loodetavasti mitte nii kurvameelne enam) toimub 8.aprillil Läänemaale.
