Hiiumaa koolid ja Saaremaa mess

Meie väljasõit sai alguse 18.novembril kell 16.35 Estonia eest. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli esindajad olid Anni Alev (TE1) ja Maarja Mandel (TE1). Tallinna Tehnikakõrgkoolist oli kohal Martin, Sisekaitseakadeemiast Laura ja Eesti Mereakadeemiast Indrek. Olime enamjaolt üksteisega juba tuttavad varasematest aegadest, seega oli tore jälle näha. Kahjuks jätsid Mainor ja Lääne-Viru Rakenduskõrgkool seekord tulemata.

Aga kõige toredam oli muidugi kohtuda taaskord meie super toreda sohvri Maikoga, kes oli punase välguga õigeks ajaks kohale tulnud.

Niisiis asusimegi teele Rohuküla sadama poole. Õigeks ajaks kohale jõudes asusime kella 18.20-se praamiga Hiiumaa poole teele. Praamil kohtusime ka Tartu rahvast: Toomas ja Kaarel Lennuakadeemiast, Kersti ja Catherine Tartu Kõrgemast Kunstikoolist ning Marek ja Jaak Kõrgemast Sõjakoolist.

Meie praamisõit kestis 1,5 tundi ning Hiiumaale jõudes asusime oma ööbimiskoha poole teele. Esialgu oli pimeda Hiiumaa vahel kohta nimega Dagen keeruline üles leida, kuid hoolika otsingu järel jõudsime sellesse armsalt hubasesse külalistemajja kohale. Toad valitud, asjad lahti pakitud ja poes käidud, suundusime õhtusöögi lauda, kus pakuti meile maitsvat suppi ja veel paremat kohupiima kreemi taolist magustoitu. Peale sööki jätkasime mõnusa saunaõhtuga.

Hommik algas meil kõigil kell 7, kuna hommikusööki serveeriti juba kolmveerand 8st. Kella 9st jõudsime Hiiumaa Ametikooli, kus võeti meid väga soojalt vastu. Kool oli vana mõisahoone, kus peamiselt õpiti restaureerimist. Seega jutustasid enda koolist kõige pikemalt Martin Tallinna Tehnikakõrgkoolist ja samuti ka Tartu Kõrgema Kunstikooli neiud. Õpilased küsisid ka väga huvitavaid küsimusi. Näiteks Tartu neiude käest uuriti, et kui nende koolis reklaamiskunsti ei õpetataks, kas siis oleks televisioonis vähem reklaame.

Järgmiseks suundusime Käina Gümnaasiumisse, mis nägi välja väga uudne ja hubane. Koolirahvas oli väga meeldiv ja meid oli kuulama kutsutud 12-nes klass. Oma ettekandeid esitasime väikeses klassis kordamööda. Meie, TTK neiud, saime sõna võtta viiendana. Õpilased olid mõnusalt aktiivsed ja püüdsid pidevalt kaasa rääkida. Ainult kaks kutti edvistasid pidevalt, aga me ei lasknud end neist segada. Ettekannete lõpus oli tüdrukutel kõhud nii tühjad, et meie armas Sõjakooli kadett Marek tõi meile kooli sööklast pirni, millega kogus ta taaskord neiude silmis pluss punkte.

Viimaseks kooliks oli meil Kärdla Ühisgümnaasium, kus tuli ettekandeid esitada mõnusas vanaaegses saalis, kuhu tuli meid kuulama 11. Klass. Enne õpilaste kohale jõudmist tegime meie aga grupipilte ja aega lõbusalt parajaks. Kuna laupäeva hommikune praam tühistati, pidime Hiiumaalt lahkuma juba reedel kella 2se praamiga. Seega pidime ettekandeid küllaltki kiirelt esitama ja kohe sööma minema. Söögiks pakuti meile pisut kõvaks jäänud makarone, kuna ka kokad pidid meie pärast kiirustama. Kuid kaste ja salat olid see-eest väga maitsvad. Kiirelt ettekanded esitatud, kiirelt söödud ja kiirelt sadamasse sõidetud, jõudsime kõik õigel ajal kohale.

Pooleteise tunnine praamisõit kulges pisut ebameeldivalt, kuna väljas oli liiga tugev tuul. Kuid siiski jõudsime õnnelikult Saaremaale. Seejärel läksime kogu seltskonnaga poodi, kuna plaanisime valmistada kõik koos õhtusöögi ja ka tordi. Arina turismitallu jõudes seadsime end sisse ning alustasime toimingutega. Sõjakooli noormees Marek hoolitses tortillade eest ja meie neiudega koogi eest. Söök valmis, istusime lausa ja lasime heal maitsta. Seejärel otsustasime, et teeks filmiõhtu. Kui oli aeg hakata filmi vaatama, olid osa meist triikima läinud, kes viike, kes midagi muud. Igatahes möödus meie kõigi õhtu väga mõnusa seltskonna, sauna ja filmi saatel.

Laupäevase hommiku äratus oli meil kella 8st ning meil pakuti ka maitsvat hommikusööki. Kella 9st hommikul asusime Kuressaare poole teele, kus toimus mess nimega „Tuleviku kompass”. Mess algas kell 11.00, kuid meie olime juba varakult kohal. Seadsime oma lauad korda, kuid kahjuks meil, TTK, neiudel, oli pakkuda ainult kommi ja voldikuid. Kuid kella 12st jõudsid ka teised kaks TTK neiut, kes tõid meile veresuhkru mõõtmise aparaadi, elusuuruses vastsündinud kaaluga nuku, keharasvaprotsendi mõõtmise aparaadi ja ka nuku Volli, kelle seest sai näha südame ja muude organite asukohta. Meie mess läks suurepäraselt, kuna huvilisi oli ja seltskond oli taaskord meeletult tore. Peale messi tänati ka meid tänukirja ja kruusiga, mis oli korraldajate poolt armas tegu. Mess läbi saanud, asjad pakitud ja poes käidud, asusime kella 5se praami poole teele.

Praamisõit kestis kõigest poole tundi, seega saime seda head seltskonda nautida veel lühikest aega. Sadamasse jõudes jätsime Tartu omadega nö hüvasti ja suundusime Tallinna poole. Ja jõudsimegi sellelt suurepäraselt reisilt koju tagasi. Aitäh kõigile osalejatele, et tegite selle reisi nii mõnusaks. AWESOME, FANTASTIC, UNBELIVABLE !

Anni Alev TE1

Järvamaa mess „Lingid tulevikku”

10.novembril toimus Paides karjäärimess „Lingid tulevikku”. Meie koolist, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist, käis kooli tutvustamas kolm tüdrukut: Anni tervisedenduse esimeselt kursuselt, Egle ja Kareth õenduse teiselt kursuselt. Sõit algas peale kell 10.30 Estonia eest, kuhu tuli meile järele Maiko ägeda punase välguga. Peale TTK tüdrukute oli bussis ka palju kutte teistest koolidest. Seltskond oli väga kihvt.

Paidesse jõudsime juba enne kella 12st, kus hakkasime oma laudu üles seadma. Seejärel saime Paides Kultuurimaja kohvikus head süüa. Mess algas peale kell 13.00. Meie lauas sai igasugu erinevaid katsetusi teha, nagu näiteks keharasvaprotsenti ja veresuhkrut mõõta. Proovisime anda ka toitumisnõustamist, kuid seda inimesed väga ei soovinud. Huvilisi oli palju ja kohtasime mitmeid toredaid inimesi.

Kella 3 ajal koristasime oma lauad ja läksime kohvikusse kohvi jooma. Seltskond oli väga tore ning oli kurb Tartu inimestega hüvasti jätta. Asusime ka meie Tallinna poole teele. Kahjuks vedas buss meid poolel teel alt ning otsustas enne Tallinnat välja surra. Õnneks olid meil kõigil toredad sõbrad, tänu kellele me õnnelikult linna jõudsime. Taaskord oli läbi saanud üks tore päev.

Anni Alev TE1

Tartu koolid 11.-12.november 2010

Eelmisel päeval juhtus selline seik, et tagasiteel Järvamaa haridusmessilt läks katki meie armas punane välk. Õnneks jõudsid inimesed ilusti koju ning järgmiseks päevaks Tartu sõidule oli juba uus auto olemas- hõbevälk.

Tallinnast võeti peale Tallinna Tehnikakõrgkooli Mikk ja Martin, Mereakadeemia Indrek, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Heli ja Liisa, Sisekaitseakadeemia Maria ning Mainori Kõrgkooli Heidi. Kuigi tee oli pikk, möödus see lõbusalt ja kiirelt. Räägiti anekdoote ning nalja sai kui palju.

Jõudnud Tartusse, kohtusime Lennuakadeemia Rauno ja Mariga, Kunstikooli Nansy ja tema koolikaaslase, Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli Maikeni ja Kairiga ning Kõrgema Sõjakooli kadettidega.

Forseliuse Gümnaasiumi leidmine nõudis parajat pingutust. Käisime seal ka eelmisel aastal. Selleks, et aulasse pääseda, pidime läbima garderoobi. Seal oli seinal kiri „leitud pinal“. See lõbustas teadlikvaliklasi trepiteel neljandale korrusele. Kuulajaskonna moodustas 12.klass. Meie esitlus läks hästi ja kiiresti, sest aeg pressis juba peale (kuigi TTK esitlus oli esimene). Selgitatud sai kõik erialad ning natuke veel lisaks näiteid praktikatest ja üritustest. Kuuajaskond jättis hea mulje, sest tundusid entusiastlikud ja huvitatud olevat. Kui esitleda jäi veel kaks kooli, vaatasin klassiruumis ringi ja õpilased olid ikka veel entusiastlikud. Isegi meie tudengid tundusid väsinumad kui nemad.

Asjad kokku pakitud, sõitsime Tartu Kutsehariduskeskuse poole. Nagu räägiti, sai see kool just äsja uue kuue. See nägi tõesti väga ilus välja. Kogu sisustus oli interaktiivne ja innovaatiline. Meie kõrgkooliga oli see igatahes vägagi võrreldav. Auditooriumiks oli ruum, mille nimi oli „konverentsisaal“. See oli nagu kontsedisaal. Isegi klaver oli olemas, mis tekitas kiusatust kaane tõsta ning mõni Beethoveni klaverikontsert esitada. Tõepoolest jättis uuendusliku ja innovaatilise kooli mulje. Mis mind kõige rohkem hämmastas oli see, et auditooriumis oli üle kolmesaja inimese. Huvitava mulje jättis Sõjakooli kadett, kes väga värvikalt selgitas, mida head nende koolis kõik on. Paar hoogsamat nalja ning elav esitlus pani kogu auditooriumi naerust vappuma. Eriti laheda ja mõnusa oleku tagas meile kambajuht Priit, kelle kiitmiseks ei jagu sõnu. Nimelt saime tänu temale Kutsehariduskeskuses ülimaitsva lõuna. Selles koolis on otseselt praktikal oma kooli õpilased sööklas, teeninduses jne.

Viimane külastatav kool asub Annelinnas. Tartu Kivilinna Gümnaasiumi saal sai õpilastest väga täis. Esitlused võrreldes eelmiste koolidega läksid hoogsalt ja üsna vabalt, sest väsimus oli asendunud esialgse entusiasmiga ning sõnaseadmist ei piiratud just kuigi rangelt. Kui lõpuni oli jäänud umbes 20 minutit, oli saali rahvast umbes kolmandik järgi jäänud. Ülejäänud olid vaikselt välja hiilinud. Pärast esitlusi said õpilased tulla küsima erialade vastuvõtu kohta. Küsiti meie kooli tegevusteraapia ja Tartu kooli füsioterapeudi vastuvõtu erinevusi.

Pärast koole viidi meid ööbimiskohta, mis nime järgi olevat Sõjakooli ühikas. Tegelikult nägi see välja täpselt nagu hotell. Rebase tänava ühika nimi oli „Taru“. Vastuvõtus oli muhe vuntsidega mees, kes jagas kõigile 1-kohalised toad. Kõik toad olid nagu omaette korterid- eraldi oli magamistuba, kööginurk ning elutuba. Ei märganud, et keegi oleks oma toa pärast nördinud olnud. Asjad lahti pakitud, koguneti Sõjakooli kadetikasiinos, mis on kadettide meelelahutusnurgake. Seal oli meile valmis pandud külmlaud. Huvilised said mängida ka piljardit ja noolemängu. Mängisime omavahel ning kord koos Tehnikakooli Martiniga kadettide vastu. Loomulikult meie võitsime. Kadetid olid korraldanud videokonkursi, mille hindamisel sai ka TeadlikValik rahvas osaleda. See oli väga meeldiv eelis. Videod olid tehtud ühtlustuskursusel või muudel väljaõpetel. Päris huvitav oli iseenesest ning nalja sai ka üksjagu, sest mida sõduritel ikka muud seal metsas teha on kui lõbusaid videosid ja pilte.

Varsti juba läksime „Tarusse“ tagasi ja kogunesime SKA Maria toas, et seal maailma asjad paika panna. Külla tulid ka tartlased lennu- ja kunstikoolist. Selgus, et kunstikooli Nansy on räppar ning kutsus meid kõiki 9.detsembril end kuulama. Nimelt oli ta saanud hiljuti kutse Mimicry soojendusartistiks. Kui kõik maailma asjad olid paigas, võisime seda päästma minna unemaale.

Hommik algas meie jaoks varavalges. 6:45 kogunemine fuajees ning padavai Sõjakooli sööklasse hommikusöögile. 7:00 astusime Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peahoonesse. Hommikusöögiks pakuti heeringat ja mannaputru. Ka kadetid lasti järjekorda. Loomulikult pälvisime sööklas suure tähelepanu, sest ega iga päev neil võõrast seltskonda (naisterahvaid) söömas ei käi. Söömine, asjade pakkimine, sõitmine ja järgmine kool!

Karlova Gümnaasium asus Lina või Kalevi tänaval. Tartu liiklus ON keeruline. Koolis jäi silma kummaliste kostüümidega õpilased. Mõned olid kassiks riietunud, mõned põrsasteks, üks draakon oli ka. SKA Maria tegi oma esitlust ning ei suutnud varjata erustust, kui üks habemikuks maskeeritud koolipoiss saali astus. Meie esitlus oli taas esimene. Suuresti selle tõttu, et isiklikult meeldib esimesena esineda. Õpilased jätsid väga hea mulje. Läksid kaasa naljaga ning olid julged vastama ka meie küsimustele. Märkimisväärne on asjaolu, et Lennuakadeemia on üle võtnud veteran Mainori Jürgen Jalaka stiili õpilasi mõjutada nende premeerimisega. Nimelt julgemad õpilased, kes vastavad esitatud küsimustele, saavad vastu mingi eseme (lennuka puhul rinnamärgi). Vaieldav, kas see on inimesete kaasamine, ära ostmine või lihtsalt hellus kuulajaskonna suhtes. Nagu ikka oli ka selles koolis kõige suurem tõmbenumber sõjakooli video, mille taustal käiv rokkmuusika tõmbab ka kõige magusamas unes oleva jala tatsuma.

Väike isiklik fakt, mis tekitas nii palju rõõmu, nimelt üks põrsa kostüümi riietatud õpilane oli niivõrd armas, et tekkis tahtmine koos pildi peale saada. Ta oli nõus ning sai koos SKA Mariaga ja ka eraviisiliselt modellideks olla koos põssaga. Pilte tehti ka kooli ees. Seekord oli põhiobjektiks kadett Tuliku „tsornõi buumer“ ehk BMW, taustaks teadlikvaliklased.

Ka Mart Reiniku Gümnaasiumis käisime eelmisel aastal. Suur auditoorium, mis meenutas pigem kontserdisaali, oli juba tuttav. Kool oli väga ilus ja uudne. Esimesena saime taas sõna võtta. Ei teagi, mis juhtus, aga meie esinemise ajal naerdi palju. Ilmselt sai nalja. Kuid info sai siiski edastatud. Õpilased olid kuulekad ja lõbusad, arvatavasti said nad aru küll, mis rääkisime. Selles koolis pakuti meile süüa. See meeldis meile väga. Üldiselt olid noored rahutud ning vähesed olid entusiastlikud kuulajad lõpuni välja.

Meie tegevust Tartus juhtis karjäärinõustaja, kes oli kaasas igas koolis kahe päeva jooksul. Tema siis saatis ringi käima nimekirjad, et selgitada välja kuulajate arv. Näiteks Reinikus kuulas meid 88 õpilast. Tartus on mitu karjäärinõustajat, kes jagunevad teatud koolide vahel. Ilmselt polegi karjäärinõustajat päris igasse kooli vaja. Selline jaotamise süsteem pakub väljakutset juba töötajale endale ning õpilastel on suurem austus inimese vastu, kellega nad igapäevaselt otseselt kokku ei puutu.

Tartu Kommertsgümnaasium oli viimane kool tänavusel Tartu reisil. Koolis oli kõva lärm, lapsed jooksid kaootiliselt ringi ning eriti läbimõeldud trajektoor neil küll ei olnud. Peaga teiste kõhu jooksmine oli täiesti normaalne nähtus. Meid suunati klassiruumi ning peab mainima, et meie tudengid olid sedapuhku palju rahutumad kui kuulajad. Vähemalt esialgu. Kadett Tulik leidis kohe tee klassiruumis olnud arvuti taha. Ei tea, mis ta tegi seal, aga asjalikku nägu manas ta ette küll. Juhtus midagi enneolematut ja meid pandi rääkima eelviimasena. Väsimus oli juba suur, kuid viimane esitlus sai tehtud hästi nagu alati. Õpilased oli armsalt püüdlikud. Ka nemad olid väsinud, aga keegi ei vajunud päriselt ära. Viisakus eelkõige. Lõpp tuli kiirelt ja valutult.

Kogunesime väljas ja tuli kõige kurvem hetk- hüvastijätt. Tegelikult oli mõnel rõõmus ka, sest lõpuks saab koju. Embasime kõiki ning sõit võis alata. Ei oskagi öelda, mis oli see faktor, mis tegi sellest sõidust erilisema, aga kuidagi hea tunne on. Meie Liisaga jäime väga rahule ning kogemus jälle kirjas. Kogusin kahe päeva jooksul peaaegu kõikidelt osalejatelt arvamuse Teadlik Valik projekti kohta. Alljärgnev on meie meeskonna poolt kokku pandud.

Teadlikvaliklaste arvamus projektist

Mereakadeemia:

Indrek- „Teadlik Valik“ on tähtis informatsiooniallikas üldhariduskooli õpliastele, andes võimaluse leida enda huvidele ja vajadustele sobiv eriala ning kõrgkool.

Margus- „Teadlik Valik“ annab inimestele hea ülevaate Eesti rakenduskõrgkoolide kohta, millede kohta võib inimestel olla eelarvamused, mis on tihti valed. Kuulata ära esitlused, saab kidlasti parima ülevaate koolides õpitavate erialade kohta, see aitab õpiastel teha parina eukuse valiku, mis on kasuks kogu eluks. Alat teha ettesteid hunoorikalt ja vabalt, see viib sinu sõnumi kergemnini kuulajani.

Mainor:

Heidi- „Teadliku Valiku“ juures on kõige olulisem, et erinevad rakendusikud kõrgkoolid esitavad järjestikku ettekandeid ning selle juures ei konkureerita. Setskond on ausalt kriitilineJ

Sisekaitseakadeemia:

Maria- „Teadik valik“ on parim võimalus saada infot kõrgkoolide kohta noorelt noorele. See on ainulaadne võimalus, kus info tuleb kodukooli kätte ja selle omandamine on seeläbi oluliselt mugavam. Osalejana ütlen, et lihtsalt suppper kogemus, parim seltskond ja palju häid mõtteid!:)

Lennuakadeemia:

Rauno- „Teadlik valik“ pakub keskkooli õpilastele alernatiivi tüüpilistele akadeemilistele kõrgkoolidele. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool on äge!

Tehnikakõrgkool:

Mikk- Maria on ulme kuri :( Muidu tore programm, et abiturientidele rakenduskõrgharidust tutvustada, mida muidu koolides väga ei tutvustata. Kõige paremini sobib koolist rääkima ikkagi tudeng ise!

Martin- ’’Teadlik Valik’’ on parim viis jagada erinevatele keskkoolidele/gümnaasiumitele ja ka kutsekoolidele erinevat infot rakenduskõrgkoolide kohta ning andes võimaluse leida inimestel sobiv eriala!

Kunstikool:

Nansy- Vägaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa laheeee! Tulge Tartu K6rgemasse kunstikooli! WOW!

Lääne-Viru Rakenduskõrgkool:

Maiken ja Kairi- Teadlik Valik .... thumbs up ;) See on hea võimalus oma kooli tutvustamiseks, eriti hea on see väiksematele kooli, mis ei ole nii tuntud veel. Seltskond on alati väga lahe ;) Ainult vara ärgata ei ole tore :( Ma küsiks nüüd ühe traditsioonilise küsimuse: mis vahe on rakenduslikul ja akadeemilisel haridusel? :D

Tallinna koolid 19.oktoober 2010

Teadlik valik väljasõidu tagasiside.

19.10. 2010 osalesin projektis „Teadlik valik”. Samal päeval peale TTK (minu, Elena) osalesid veel: Mainori Kõrgkool (Heidi), Mereakadeemia (Margus), Tallinna Tehnikakõrgkool (Martin), Tartu Kõrgemkunstikool (Harri), Sisekaitseakadeemia (Kuldar), Lääne-Viru Rakenduskõrgkool (Kairi), Tartu Eesti Lennuakadeemia (Meryt). Priit oli meie grupi juhiks. Sellel päeval me külastasime ainult kahte kooli: Tallinna Tööstushariduskeskus ja Tallinna Mustamäe Gümnaasium. Oli väga huvitav, nagu alati.

Koolides meid vastu võeti väga soojalt. Koolides olime väga oodatud ja mäletasid meie tulekesest. Mina esinemine oli üles ehitatud nii, et rääkisin ära slaidis oleva info, seejärel lisasin oma sõnadega puuduvat info. Kõik läks kenasti ja presentatsioon oli mulle toeks. Õpilased kuulasid meid viisakalt ja hoolikalt. Noored olid väga esitatud informatsioonist huvitatud. Jäi selline mulje, et projekt on kasulik nendele ja on vaja kindlasti seda ka edaspidi jätkata. Sain positiivse kogemuse ja olen huvitatud osalemisest ka edaspidi.

Ette tänades, Elena Makeeva

14.10.2010 Tallinna koolid

Neljapäeval, 14. Oktoobril, olid Heli (TE3) ja Anni (TE1) hommikul veerand 8 Estonia ees, et asuda teele Teadliku Valiku projektiga. Plaanis oli külastada kolme kooli: Pääsküla Gümnaasiumit, Tallinna 32 Keskkooli ja Tallinna Humanitaargümnaasiumit. Projekti eesmärk on tutuvustada oma kooli 10 minutilise ettekandega. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ettekanne sisaldas powerpointi, kus oli kirjas kõik erialadest, sisseastumisest, kooli õpitingimustest ja ka vabaaja veetmisest.

Esimene külastus leidis aset Pääsküla Gümnaasiumis, mida oli esialgu meie sohvril Priidul keeruline üles leida. Kuid kõik läks hästi ning jõudsime kohale õigeks ajaks. Koolipere võttis meid rõõmsalt vastu ja kuulama tuli meid 12. klass. Esimese ettekande meie kooli kohta tegi Heli üksinda ja Anni kuulas, kuna tema jaoks oli see esimene kord selles projektis osaleda. Peale ettekannet läksid Anni ja Heli Pääsküla Gümnaasiumiga lähemalt tutvuma. Kool oli välimuselt väga huvitav, sest väga paljud seinad olid erinevaid joonistusi täis, mis tekitas palju kodusema tunde, kui enamustes koolides olevad ühevärvilised tuhmid seinad. Koolis oli ka puhvet, kus pakuti ainult tervisele kasulikke tooteid (ei mingeid krõpse ega gaseeritud jooke). Kella poole 10 ajal asusime teele järgmisesse kooli.

Teiseks külastasime 32. Keskkooli, kus oli samuti meeldiv vastuvõtt. Kool oli üldplaanis väga suur ja kõik võimalused õpilastele tundusin olemas olevat: jõusaal, puhvet, suur spordisaal jne. Seekord tulid meil kuulama 11. Klassi õpilased ning Anni ja Heli esitasid neile TTK ettekande koos. Kui Heli mainis ämmaemanduse kohta ka seda, et poisid tulge proovima, plahvatas loomulikult kogu saal naerma. Aga ettekanne läks hästi ja Anni sai ka esimesest hirmust üle. Seejärel läksid Anni ja Heli taaskord kooliga lähemalt tutvuma. Õpilased olid üpriski viisakad, kuid nätsu ei tahtnud anda ainult. Seal koolis saime ka süüa, suppi ja riisi vahukoorega, mis olid väga maitsvad. Tutvusime ka kooli puhvetiga, mis oli tõesti tervislikult sisustatud. Osta sai porgandeid, erinevaid puuvilju jne.

Oli aeg külastada viimast kooli, Tallinna Humanitaargümnaasiumi. Kuna vihma hakkas ladinal sadama ja esialgu ei leidnud me õiget sissepääsu koolile, olime kõik üpriski märjad ja väsinud. Kooli pääsedes suunati meid pisikesse aulasse, kus õpilased meid juba ootasid. Kuna enamasti on see kool venekeelne, rääkis ka direktor õpilastega teises keeles. Meil lubati aga ettekanded ikka eesti keeles teha. Kuna Anni ja Heli esitasid oma ettekande viimasena, oli raske õpilasi kuulama panna. Tegime kiire ettekande ning saimegi päevaga ühele poole. Saime ühe õpetaja käest ka natukene kurjustada, sest kes karanteerib, et need õpilased nüüd tundi enam lähevad, kui meie nad varem ära lasksime.

Oli väga tore päev ja seltskond oli samuti väga kihvt. Loodetavasti on nendest kolmest koolist järgmisel aastal kedagi ka meie, TTK, kooli tulemas.

Anni Alev TE1

Projektis osaleja meelespea!

Selleks, et kõigil oleks kõikidel väljasõitudel kõikse parem, järgmine neid reegleid.

Projektis osalejate meelespea

Mõned punktid mis tasuks kindlasti meelde jätta

Esitluse sisu:

· Sul on aega umbes 10 minutit, et rääkida oma oma koolist. Üldjoontes tuleks selle aja sees kindlasti tutvustada:

o Erialasid – selle juures tuleks rääkida mida koolis õpetatakse ja kellena on võimalik pärast kooli lõpetamist töötada.

o Sisseastumistingimustest – kuidas peaks gümnasist ennast ette valmistama

o Kooli õpitingimustest ja sisekultuuris (klassid, laborid, ühikad, vorm, kord jne)

Need on kolm põhilist asja milles Sul tuleb ennast väga hästi kurssi viia. Ilmselt ei oska sa vastata kõigile küsimustele. Siis ei pea sa ennast kuidagi halvasti tundma, tuleb kergelt vabandanda ja öelda, et Sa pole selle erialatudeng aga võta küsijalt kontaktandmed ja kirjuta talle või anna küsimus ja kontakt edasi oma kooli avalike suhete juhile.

Nalja tegemine on omal kohal kuid peaks olema mõõdukas ja taktitundeline, nii, et terve esitlus üks suur nali poleksJ

Kõigest muust:

· Kampaania ei alga mitte siis kui tuleb sinu kord esineda vaid siis kui jõutakse koolist nägemiskaugusesse, see tähendab et iga asi mida õpilased näevad meid tegemas mõjutab ka nende arvamust meist ja järelikult ka sellest koolist mida me esindame, seega tuleb olla väga tähelepanelik kuidas käitutakse.

· Kindlasti ei tohiks:

o Teha kooli territooriumil suitsu

o Naerda kõva häälega üle koolimaja

o Suhtuda gümnaasiumi õpilastesse üleolevuse või ülbusega

o Käituda muul viisil mis jätaks meist halva või labase mulje

Kindlasti peaks olema:

o Viisakas ja sõbralik kõikide inimeste vastu kellega projekti käigus kokku puututakse

o Abivalmis juhul kui projekti tegijatel peaks minema abi vaja (tehnika ülesseadmisel ja muude asjadega)

o Julge! Rääkima peab oma koolist julgesti ja heameelega, peab paistma välja, et sulle meeldib selles koolis õppida ja see on üks hea koht kus olla

· Presentatsioonide ajal tuleb jälgida hoolega neid, kes presentatsiooni teevad, mis siis et sa oled kuulnud nende juttu võib-olla juba kümme korda, kui meie tähelepanu on suunatud nendele siis see aitab ka teiste tähelepanu presenteerijate peal hoida. Külalistena jälgitakse meid eriti tähelepanelikult ja kui me ise ei viitis üksteise juttu kuulata siis see mõjub ka gümnasistidele väga kehvasti. SEE ON VÄGA TÄHTIS

· Mingil juhul ei tohi samal ajal teiste tudengitega juttu ajada või käija pidevalt uksest välja ja tagasi - kõige hullem suitsu tegema ja siis selle hõnguga saali tagasi tulla. Kui muidu ei saa siis tuleb minna ühe korra välja ja sinna ka infotundide lõpuni jääda kuid küsimuste vastuste ajaks peab olema tagasi.

· Oma koolist tuleb rääkida ka viisakalt ja sõbralikult, tudengid peaksid hoiduma oma kooli reklaamimast kui vingete saunaõhtute ja pidudega kohta, vaid peavad jääma viisakaks ja korrektseks ning gümnasisti suhtes sõbralikuks. Pea meeles, et me ei võistle omavahel ja laused stiilis „ja meil on parem kui selles või selles koolis“ tuleks mõnda teise kohta jätta.

Kahepäevased väljasõidud:

Oled ilmselt märganud, et siin materjalis on päris palju käske ja keelde ja üpris vähe motiveerivat teksti. Põhjus on väga lihtne – väljasõidu päevad on küll pingelised ja tööd täis kuid ometi – kus tudengid koos seal on meeleolu ikka heaJ

Seoses sellega peab ikka meelde tuletama, et kahepäevastel väljasõitudel peab just õhtuste „seminaride“ ajal mõtlema ka järgmisele päevale. Ehk siis mõlemad päevad on täispikad tööpäevad ja võid kindel olla, et lühikseks jäänud öö või alkoholi tarbimine jätab esitluse kvaliteedile oma jälje. Suhtume sellesse väga karmilt ja kes hommikul konditsioonis pole saadetakse lihtsalt koju.

Kõiki neid reegleid järgides säilitame endast hea mulje ja kvaliteetse töö. Lõbus on meil niikuiniiJ

5.10.2010 Tallinna koolid

5.10.2010

Tallinna koolid

.. ja sõidud alaku!

Kohtumispaik Estonia, kell 07:15.

Esimene sõit hooajal ja meid oli peaaegu täpselt bussitäis. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli esindajad olid Heli Temper (TE2) ja Aet Taremaa (Ä4). Tallinna Tehnikakõrgkooli Mikk oli tuttav nägu juba eelmistest hooaegadest, teised olid kõik uued näod. Tallinna kõrgkoolidest veel oli Sisekaitseakadeemia, Eesti Mereakadeemia, ning kaugemalt pärit Lääne-Viru Rakenduskõrgkool.

Sohvreid oli esimese sõidu puhul suisa kaks- Priit ja Maiko.

Harjumatu on TeadlikValik väljasõitu suures linnas teha, tavaliselt kihutame ju mööda külateid ning metsavahelisi maanteid.

Tallinna Kunstigümnaasium on väga ilus kool. Selline, kus oleks ka ise tahtnud käia. Esialgu saadeti meid võimlasse ja tekkis kohe tahtmine võrkpall otsida, sest see oli lihtsalt nii ilus! Edasi suunati meid küllaltki suure mahutavusega klassiruumi. Muidu teiseks tunniks pidanud tulema õpilased olid kell 8:00 kohal nagu kord ja kohus. Enne tundi sai veel noortega tutvuda ja oma eriala, tervisedendust, rakendada. Esitlus läks väga hästi, kuigi Esitasime küsimusi, õpilased vastasid. Kool üldiselt jättis hea mulje, sest ka õpilased olid tublid ja kuulasid. Huvitavaks tegi koolipildi asjaolu, et toimumas oli õpetajate päev ning koolis liikusid ringi õpetajateks maskeeritud õpilased.

Vahepeal jõudsid kohale ka Mainori Kõrgkooli Heidi, Kõrgem Sõjakool ja Eesti Lennuakadeemia. Teiste nimed saab ehk aja jooksul selgeks.

Kui jõudsime Pelgulinna Gümnaasiumisse, vedasid kõik oma tehnika ja kraami sisse, mina aga laenasin Sõjakooli bussi koos sohvriga, et kiiresti käia pildistamisel meie kõrgkoolis. Paar minutit pildistamas ja kiirustasin kohe taas bussi peale ning kooli. Pelgulinna kool on väga ilus. Noored selles koolis olid päris aktiivsed. Isegi rahutud- võib öelda.

Enne viimast kooli viis tore Maiko meid Sõõrikukohvikusse sõõrikuid sööma ja kohvi jooma. See oli paras energia allikas, et vastu pidada veel üks gümnaasium.

Nõmme Gümnaasium asub vaikses Nõmme rajoonis mändide all. Kool on ilus. Võiks olla isegi tervistedendav, aga siiski ei kuulu sellesse võrgustikku. Saime kohe esimesena ära rääkida. See oli tore, sest õpilased olid nii vinged kuulajad. Küsiti lisaküsimusi sisseastumiskatsete kohta. Andsime teada, et on erialasid, kus just noormehed võiksid julguse kokku võtta ja kandideerida. Näiteks tervisedenduses oleks tarvis kindla käega liidreid ning ka õenduses on tihti tarvis füüsilist jõudu. Võtsin kaasa ka CO-testi aparaadi, et huviliste kopsude puhtust mõõta. Pärast meie esitlust tulidki noored kohe CO-testi nõudma. Ka möödaminevad õpetajad olid asjast huvitatud. Paremate tulemustega oldi väga rahul, osad kehvematega küsisid nõu. Sain kohe rakendada nn erialast väljaõpet ja tõsta teadlikkust noorte seas.

Esimene sõit sügishooajal. Uued näod, uued kogemused! Tegelikult on küllaltki keeruline võrrelda Tallinna koole teiste koolidega üle Eesti. Seda ju tehakse pidevalt, näiteks eksamitulemuste võrdlemisega. Ma oleksin väga tahtnud küsida õpilastelt, et kas nemad on rahul oma kooliga ja õppekorraldusega? Kas nendele üldse meeldis, mis nad meilt kuulsid? Kas nad said KASU meist? Nagu küla koerale, nõnda koer külale- kuidas meie suhtume õpilastesse, suhtuvad nemad ka meisse. Tajusin, et meie tiim sai sellest sõidust väga positiivse laengu.

Tervitused kõigile osalistele!

Heli Temper (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool)

Koosolek 7.septembril 2010

Nii tore oli näha üle pika aja meie projektijuht Maikot.

Nii tore oli tutvuda ka koolipoolsete tegevuste koordineerijatega.

Igatahes rääkisime seal üldisest infoloengu ülesehitusest ja uutest ideedest, mida rakendada, et juba 4 aastane projekt võiks ka areneda.

Vastu võeti otsuseid. Näiteks on plaanis sõjaväepataljoni ajateenijatele rääkima; teha väljasõit spetsiaalselt vilistlastega ning palju muud spetsiifilist.

Ei jõua väljasõite ära oodata!

TV Viljandi ja Pärnu 15.-16.aprill 2010

Kauaoodatud päev jõudis kohale ning algas kohtumisega varahommikul kell 6:30 Estonia juures. Esimene kord kui kohtumine toimus päikse käes. Tundmatuseni muutunud TPS-i Mardo oli juba kohal. Kohe jõudis ka Tehnikakõrgkooli Mikk. Seekord ei esindanud ma oma kooli üksi, vaid TeadlikValik seltskonnaga liitus ka õenduse 1.kursuse tudeng ning värkse üliõpilassinduse liige Pilvi. Mereakadeemiast tuli Hedi, Sisekaitseakadeemiast Anneliis. Nagu alati, jõudis viimasel hetkel ka Tehnikakooli Tom. Sohver ja peamees Maiko oli oma rõõsas õnnes nagu ikka. Mainori legend Jalakas Jürgen tegi bussisõidul seda, mida alati- magas.

Minu jaoks oli see sõit Viljandisse väga oluline ja informatiivne. Kuna Maiko tegeleb ise erinevate projektide hindamise ja ülevaatamisega ning kogemus sellealane väga suur, sain ma palju teadmisi, mida rakendada hetkel poolelioleva projekti juures ning mida silmas pidada uute koostamisel.

Tegime peatuse Viljandi linnas, kus kohtusime Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli Katrega ning hetk hiljem saabus ka Sisekaitse Soome, kes on läbi TeadlikValik ajaloo vist Maiko jaoks kõige sümpaatsem tudeng. Paraku on ta lõpetanud oma praktika ning lõputöö valmis saanud ning kardetavasti enam meiega kaasa uuest aastast ei sõida.

Viljandi Täiskasvanute Gümnaasium on ühes majas Noortekeskuses, mis pani heldima TPS-i Mardot ning alles kooli juures liitunud noorsootudeng Kristjanit. Kool seest oli väga huvitava planeeringuga, sellises pole varem olnudki. Ei olnud küll kõige esmaklassilisem, kuid väga õdus ja mõnus. Klassi end sisse seadnus, jõudsid kohale Tartu Lennuakadeemia ning Kõrgem Kunstikool. Kaupo Lennukoolist oli väga stiilne. Nimelt kandis ta ümmargusi roosasid prille, mis püüdsid tähelepanu õpilaste seas (ka tudengite). Kunstikoolist tuli kaks mööbliosakonna tudengit, kes olid esimest korda. Nad olid arvestanud küll slaidiesitlusega, aga Maiko pani julmalt video käima. Siiski hiljem võtsid nad ka slaidi lahti. Sõjakooli ei esindanud mitte tudeng, vaid vilistlane. Vahepeal hakkasid kõlarid temaga paukuma, aga vapper Maiko Kuna ta ise ei saanud viibida meiega kauem, kui ma esitlus, värbas ta mind tegema ettekannet edaspidi ka tema koolile. Eks näis, mis sellest saab. Üldiselt said kõik hästi hakkama, kõik olid kogenud (v.a. esmakordsed, aga ka nemad olid tublid).

Viljandi Paalalinna Gümnaasium oli tervistedendav kool, mille tundsin ära kohe, kui sisse astusin. Küsisin esitluse ajal õpilastelt järgi, nad kinnitasid mu mõtet. Muidu oli koolis kõik ilus ja kena, ainult kuulajaskond jooksis loengusaalist edasi-tagasi ning see segas neid, kes soovisid kuulata ja ka esinejaid. Meil Pilviga läks esitlus väga hästi. Esinemise lõpus ütlesime, et voldikud on laual ja meile võib head isu soovida. Nõnda läksimegi Pilviga sööma. Meile pakuti väga head kartulit, salatit ning snitslit.

Enne Viljandi Maagümnaasiumisse minemist käisime Endla kohvikus. Mina oma parima müügimehe oskusega kauplesin Maikolt välja kohvi ja koogi tema kulul. Seal oli väga mõnus istuda päikse käes ning vestelda aktuaalsetel teemadel ’Mis teeb Soome järgmine aasta?’ ja ’Mida Soome teeb see aasta’. Tegime paar ühispilti ja sõitsime edasi. Meiega oli vahepeal ühinenud ka teine sohver Priit. Leppisime kokku, et teeme filmi sellest, kuidas me bussidest maha astume ja oma tehnika üles seame koolis. Mõeldud-tehtud. Kõigil keelati kaamerasse vaadata ja hakkasime askeldama. Viisime asjad saali sisse ja Priit pani kaamera üles pidevalt filmima kõike,mis lava ees toimub. Ei suutnud Lennukooli Kaido oma käsi tagasi hoida ja pidi Maiko hooleta jäänud arvutile taustapildiks erkroosa plakati. Poisid olid varajasest hommikusest äratusest nii väsinud, et viskasid tagareas nalja. Kohati oli mul p2ris piinlik, et nad lihtsalt lõugasid naerda seal. Läbiv naljateema oli üks ettekanne. Nimelt ettur-reamees S–i avastused millisesse kooli ta minema peab ja mis selle jaoks teha vaja.. Ettekanne oli nii hea, et lõpuks oli publikust alles jäänud ainult 8 inimest.. No mis sa teed..

Kui esitlused kokku pakitud, sõitsime poodi varustamaks õhtust saunaskäiku. Poeskäik oli edukas, sest Pilviga leidsime mulle mugavad jalatsid.

Ööbimine toimus Reiu Puhkekeskuses Sindi külje all. Süüa anti, sauna sai, Soome sünnipäeva tähistasime ja magada sai väga mõnusalt. Kui eelmisel aastal päädis Soome sünnipäev jääkülma järve viskamisega, siis see aasta oli armulised- lõime tordi näkku.

Väsinud näod jõudsid Sindi Gümnaasiumisse. Hea mulje jätsid aktiivsed õpilased, kes aitasid tehnika ülespanekuga ja toolide paigutamisega. Keegi tudengitest ütles, et publik oli väga-väga imelik. Küsimusele ’miks?’ vastati, et publik kuulas. See kõlas küll naljakalt, aga tõesti õpilased mitte ei kuulnud esitlusi, vaid tõesti kuulasid. Esitlus koos Pilviga oli kiire ja sisutihe, sest meil oli väga kiire järgmisesse kooli. Kuna meie esitlus jäi üsna lõpupoole, jõudsin enne koos Kunstikooli tudengitega käia Sindi peal jalutamas ja poes pakutavat uurida. Meid paigutati nö back-stage’i ehk lavatagusesse ruumi, kus kõik said istuda ja jutustada tähtsatel teemadel. Kunstikooli tudeng Mihkel jooksis ühel hetkel ruumi sisse ja teatas, et nägi midagi enneolematut. Nimelt kätekuivatuspaberihoidja, mis automaatselt andis uue lehe kui eelmise ära rebisid. See siiras üllatus oli nii koomiline, et ei tahtnudki algul uskuda, et ta tõsiselt seda mõtles. Naljakas oli see, sest Tallinnas on taolisi aparaate väga palju igal pool.

Audru Keskkool asub Pärnust mõned kilomeetrid eemal. Nii väljast kui seest on hästi renoveeritud. Alustasime oma ’ekskursiooni’ kooli peal käiguga tualetti, kuhu kogu me seltskond ühes rütmis sammus. Sooritasime oma esitluse kiirelt, sest tagasisõit algas minul kiiremini kui teistel.

Ootan väga uut hooaega ja uusi inimesi meie ridasid täiendama. Vanad tegijad on küll toredad, aga mõni osaline on läinud liiga julgeks ja kohati isegi ülbeks oma kooli prestiiži luues. Meie sohvrid ja eestvedajad Maiko ja Priit on see aasta teinud tublit tööd. Ei oska ära tänada nii toreda aja eest.

Kohtumiseni sügishooajal!

Heli Temper

TE2

Ebaõnn

8.aprill 2010 on sõit Läänemaale. Plaanisin ikka sinna ise ka kohale sõita, aga paraku sattus samale ajale praktika raames üks üritus ära viibida ja aidata korraldada. Nimelt Pirita Linnaosa Valitsuse korraldatud lauluvõistlus Pirivisioon Pirita VAK-is.

Priit sõidab kaasa Läände, keda see hooaeg kah enam ei näe..

Paljud teisedki ehk ..

Ei tasu siiski kaua norutada minu puudumise pärast, sest juba 15-16.04 olen kummitamas Pärnu- ja Viljandimaa koole. Tervitan Mardot, Laurat ja Maikot, kelle kohta ma juba tean, et kohtume!

Tahaks väga teada, mis koolid ära külastame ja kus ööbime. Ning mis kõige tähtsam- ega meile suppi ei pakuta?!

Lõunamaa koolid 30-31.3.10

Teadlik Valik Lõuna-Eesti 30-31.03.2010

Hommik oli pime, aga ilus. Imed juhtuvad. Nimelt jõudsin Estonia ette kõige esimesena (tavaliselt olen viimane). Kohe jõudis ka Oliver Tehnikakõrgkoolist, kes esindab oma kaunist kooli viimast korda. Veel 5 minutit möödus, jooksis Pedagoogilise Seminari Monika, kes selgitas, et ärkas 25 minutit tagasi ja kartis, et jäi maha. Sohver Maiko parkis oma punase välgu graatsiliselt Estonia parklasse ja jäi reisijaid ootama. Sisekaitseakadeemiast Anneliis ja Laura istusid bussi esimesena. Veel tulid kohale Mereakadeemiast sadamamajanduse tudeng ning Oliverile seltsi Tehnikakõrgkoolist Krista. Viimane, aga mitte vähemtähtis loomulikult Mainori Jalakas. Kõik kohad täis, võisime sõitu alustada. Kari naisi paigutati tahapinkidele ja kolm ainsad poissi olid Maikot ärevuses hoidmas. Sõit oli pikavõitu, aga saime tuttavaks uute tegijatega ning muljetasime vanadega. Poole tee peal võtsime peale Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli Katre, kes hõivas Oliveri koha eespingis. Viimane tuli meie juurde istuma. Monika ja Oliveriga vaatasime vanu pilte eelmistest Teadlik Valik sõitudest.

Esimene kool, Põlva Keskkool, oli meie jaoks tuttavas linnas (eelmisel aastal käisime Põlva Ühisgümnaasiumis), kool väljanägemiselt oli täiesti keskmises seisukorras, aga sõbraliku personaliga. Kui jõudsime kohale aulasse, olid esinemisvalmis juba Sõjakoolist kadetid Niilo ja Tulik, Lennukoolist Kaido (kes on meie jaoks juba vana kala) ja Valmar. Ning Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist Maria. Meie, tüdrukud, jätkasime traditsiooni ja vaatame üle kooli tualettruumid. Tore koolidirektor andis meile koordinaadid ning lõpuks kohale jõudnud, võisime hinnata tualettruumi ’heaks’. Minu esinemine läks küllaltki kiiresti, sest teised koolid enne mind pidasid esitlused juba peaaegu loengu raamides. Leppisime Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga kokku, et tema näitab kooli tutvustava video ja mina räägin rohkem erialadest, mis ka meil kattuvad. Loomulikult ’reklaamisin’ enam meie koolis vähempopulaarsemaid erialasid selleks, et tuua ka vähemtuntumad erialad õpilaste valiku sekka. Üllatavalt vastuvõtlik publik oli. Kuulajate kehakeel rääkis enda eest, et edastatav info huvitas neid tõepoolest. Avaldan kiitust ka ühele noormehele, kes minule ja Monikale ukse avas ning meid ees aulasse sisse lasi. Imelik küll, aga jättis tervest koolist üldiselt hea mulje! Mereakadeemiat oli väga uudne kuulda, sest kuigi ma ise elan tolle Lasnamäe filiaali kõrval, pole mul õrna aimugi, mis seal teha saab. Ainult seda tean, et poiste kehaline kasvatus toimub kooli hoovipeal. Nii mõnigi kord olen sattunud just samal ajal sattunud mööda jalutama. Sõjakool lõpetas meie toreda hommikupooliku humoorika esitlusega.

Avastasime, et meil on väga kiire ja hakkasime kohe asju pakkima. Kõige kiiremal hetkel tuli kooli üks töötaja ja ütles, et nüüd on söögiaeg. Maiko oli selle ’pisiasja’ unustanud ning kergelt ärritunult me kõik koos läksime (üllatus-üllatus) suppi sööma. Söödud, pakitud ja asusime teele.

Kanepi Gümnaasiumisse jõudnud, oli TeadlikValik seltskonnal tuju juba päris hea. Kuna klassiruum, kus esitlus toimus oli väike ning rahvast kuulamas palju (Maiko arvad, et kuulajaid 600, Sisekaitse Laura realistlik arvamus, et 40 inimest), ootasime oma esitluste järjekorda klassist väljas. Esitlesin esimesena ja kuulajaskonnaga tekkis kontakt kiiresti. Uurisin, mis klassis õpilased käivad- 10-12. klass olid esindatud. Võtsin ette valgustahvlile slaidi, kus olid kirjas meie kooli erialad ja küsisin järjest ’Kes teavad, mida tähendab õde; Kes teavad mis tähendab optometrist?’ jne. Tervisedenduse kohapealt loomulikult ei osanud keegi midagi öelda. Sellepärast keskendusin just tervisedenduse eriala selgitamisele rohkem. Ka Kanepi kooli kuulajaskond oli äärmiselt sõbralik ja mõnus. Pärast tuli üks õpilane küsima hambatehnika eriala kohta. Avatud uste päeval sain palju uut infot antud eriala kohta, seega oskasin (vähemalt enda arvates) palju teadmisi rakendada ka kasulikult.

Pärast esitlust avastasin, et koridor on tudengitest tühjaks jäänud. Järgisin kohvilõhna ja jõudsin õpetajate tuppa, kus ootasidki ees Tervishoiu Kõrgkool, Sõjakool ja Lennuakadeemia. Seal pakuti vanilje aktsendiga kohvi, mis tegi ärksaks ja lõbusaks. Maailmaasjad paika pandud, alustasime lahkumist. Pean siiski mainima, et vesteldes ühe õpetajaga tuli välja, et tegu oli tervistedendav kool.

Sõit Rõugesse kulges läbi Võru. TPS-i Monika suuured roosad mesimummu päikseprillid said kuidagi Maikole ette. Nendega sõitis Sõjakooli bussi kõrvale, avas sohvripoolse akna ning päris „Noh.... Kuhu minek??“. Võrus külastati poodi. Sealt haarati head-paremat saunaõhtuks.

Rõuge Külalistemaja asub idüllilisel maastikul. Viisime asjad majja ja läksime jalutama Ööbikuorgu. Vaatamata porisele ja vesisele pinnasele, saime vaatetornist väga kauni vaate osaliseks. Teised kõik läksid veel loengule kohaliku ettevõtja/talupidajaga käe alla. Mina, Sisekaitse tüdrukud ja Maria Tervishoiu Kõrgkoolist läksime kindla pinna peale juttu vestma.

Jõudsime tagasi külalistemajja ning kogunesime ühte elutoa moodi ruumi. Arutasime õhtuse tegevuse plaane ning läksime sööma. Süüa anti väga hästi, pererahvas oli ülilahke. Meie uusim liige Krista TKTK-st rääkis, et tema koolis eelmisel aastal käis ka TeadlikValik rahvas esinemas. Talle jäi meelde just Lennukooli ilusad poisid. Kaido nimetatud koolist, kes kohe kõrval viibis,

Kui leib sai luusse, sammusime sauna poole, mis asus sama maja hoovis. See oli pisike ehtne maasaun, kus oli ka laud ja toolid. Esimesed ronisid juba leiliruumi ning poole leili pealt tekkis idee sohver Maikol ja Lennuka Kaidol (mina niisama sörkisin sabas) tuua autost kõlar ja sülearvuti sauna eesruumi muusika kuulamiseks. Mõeldud- tehtud. Niikuinii pärast leili taheti õues lume sees end jahutada, kõlarite järgi jooksmine mõjus ainult virgastavalt. Muusika oli hea, saun oli kuum, seltskond lahe. Majja tagasi hakkasime minema alles õhtul 22:00 ajal. Magama mindi tund kuni kaks hiljem.

Hommik oli äärmiselt raske. Maiko käis ukselt uksele koputamas ja inimesi äratamas, aga see ei õnnestunud tal, sest kõik olid juba ärkvel. Kell 7 sõime hommikusööki. Väga mainimisväärne seik oli selline, et eelmine õhtu olin küsinud perenaise käest, et kas peale maasikamoosi on pannkookidele ka muud pakkuda? (selgituseks- ma ei söö maasikaid). Hommikusöögilauas oli täpselt minu ees astelpajumoos, teiste ees aga maasikamoos. Suur Kiitus Rõuge külalistemaja pererahvale! Lubasime suvel tagasi tulla, aga see sõltub juba ainult Maikost.

Asusime teele rõõmsas meeleolus, energiat tundus olevat piisavalt. Parksepa Keskkool jättis väga hea mulje. Meie projekti raames on seda kooli ka varem külastatud. Inimesed olid juba tuttavad. Esitlus läks natuke loiult, kuna hommikune energia, mis oli tingitud kohvist, hakkas juba üle minema. Loomulikult ka õpilased ei olnud just kõige erksamad. Pärast esinemist läksin kooliga tutvuma. Koridoris oli kohvik, kus oli ka telekas. Istusin sinna koos TPS-i Monikaga. Muljetasime möödunud õhtust ning samal ajal tuli üks õpetaja küsima, et miks me tunnis pole. Me olime tegelikult sellest avaldusest väga meelitatud, sest nüüd on juba aeg, kus võiks noorem välja näha. Selgitasime, et oleme külalised. Täiesti põhjendamatult tundis too õpetaja piinlikkust. Kool oli tõesti juba oma olemuselt tervistedendav. Tundsin end seal väga hästi.

Taas kiiresti panime asjad kokku ja asusime minekule. Teel Võru Kesklinna Gümnaasiumisse, tekkis Maiko küsimus, et kas sõiduauto BMW, millega sõidavad sõjakooli kadetid on ka kuulikindel. Aula asus 4.korrusel ja sinna jõudmine võttis füüsiliselt vaesed tudengid päris läbi. Saal oli õpilasi paksult täis. Raudselt üle 100 kuulaja ootas esitlusi. Maiko tegi sissejuhatava kõne, nagu alati. Maiko selgitas väga värvikalt, miks rakenduskõrgharidus on kasulikum kui akadeemiline kõrgharidus. Nimelt Maiko ise omandas haldusjuhtimise eriala Tallinna Ülikoolis, tema sõber aga külmutustehniku eriala. Tänane seis on nii, et Maiko on meil projektijuht ja tegeleb Järvamaal arenduskeskuses, aga tema sõber teenib 4-5 Eesti keskmist palka insenerina. Algul tekkis tehnilisi viperusi, kus kooli oma projektor ei toetanud meie süsteemi ning saatsime TKTK Oliveri meie projektori järgi. Kui ta oli juba läinud, sai Maiko kooli projektori tööle. Oliver tuli tagasi ja oli ’kergelt’ pettunud, et pidi ilmaaegu jooksma. Mainori Jalakas sai ilusti hakkama ka ilma videota, aga kuna ta ise seal videos ka esitub, oli tal kindlam, kui video tugi seljataga.

Oliver ootas kannatamatult oma esitlust, endal must pisike käekotike süles. Ta ise oli sellega rahul, loodevatavasti ka koti omanik Katre. Lennukooli Kaido oli kärsitu, sest ta ei leidnud netiühendust. Sõjakooli kadett Niilo rääkis infoloengu ajal telefoniga. Monika ja lennukooli Valmar lubamatult lobisesid omavahel. Tegelikult midagi lubamatut seal ei olnud. Lihtsalt vahelduse mõttes hea noomida noori. Lennukooli Kaido seletas oma esitluse ajal, et õhusõiduki hooldajaid hüütakse nende koolis õlideks- seal on mehised mehed ja kaks neidu. Lisas veel, et tema kursusel on naised ülekaalus, mis on tema arvates ’hea nähtus’. Pärast kõiki esitlusi kogunesime infomaterjalide väljajaotamispunkti vastama õpilaste küsimustele, mida nagu oli arvata, ei tulnud. Võtsid küll materjale, aga publikul oli vist info üleküllus ning õigeid küsimusi esitada kohe ei osatudki.

Kui asjad olid kokku pandud, pakuti meile sööklas (kuhu pidi muide läbi maa-aluse tunneli minema) kartulit, kapsast või šnitslit. See oli ka viimane söömaaeg koos TPS-i kõige armsama Monika ja TKTK kõige toredama Oliveriga. Vaikses ja tusases meeleolus tühjendasime oma taldrikud ja jätsime hüvasti lennukooli Kaido, kes ilmselt eelistab kooliskäimist meie seltskonnale. Nimelt pidi ta võtma Võrust ette teekonna Tartusse oma kooli.

Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumisse me koos lennukooli Valmari ja TPS-i Monikaga jalutasime. Võru on ilus linn. Mulle oleks meeldinud, kui oleks olnud aega Võrus veel väikse jalutuskäigugi teha. Kohalikud olid väga uhked Tamula Järve uue betoonist promenaadi üle, mida soovitati meil kindlasti kaema minna. Kool ise oli keskpärane, aga märkimisväärne oli kuulajaskonna arvukus. Julgen arvata, et kokku võis olla umbes 170-180 õpilast. Päris palju oli tehnikaga jamamist, seega algus venis mõnevõrra pikemaks kui tavaliselt. Seekord tegin oma esituse veidi erinevalt. Rohkem küsisin laia ringi küsimusi ja vähem rääkisin kuiva teooriat. Usun, et mu esitus läks hästi. Kindlasti ei saa mainimata jätta, et kõikide teiste koolide esindajad on ka oma ala professionaalid. Maria Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist lasi oma kooli kirjeldava video käima panna, aga pool minutit, ilma, et keegi oleks aru saanud (v.a. publik, kes naeris selle peale), pilti üldse ees polnudki. Maiko oma väledate jalgade ja sõrmedega parandas kohe vea.

Kui tudengid ja õpilased olid juba rampväsinud, jõudis kätte ürituse lõpp. Istusime bussi ja tee Tallinnasse võis alata. Oliver rääkis meile, et optimist näeb, et klass on pooltäis, pessimist näeb, et klaas on pooltühi. Insener aga teab, et klaas on kaks korda suurem kui vaja. Nali naljaks, aga ees ootas 264 kilomeetrit sõitu. Maiko soovis meile head teed ja keeras punase välgu käima. Järgmine sõit (loodetavasti mitte nii kurvameelne enam) toimub 8.aprillil Läänemaale.

Ärevus!

Juba mõne päeva pärast sõit Lõunasse. See on üks eriline kord, sest viimast korda sõidab meiega kaasa TPS-i kõige armsam Monika ja TKTK kõige toredam Oliver. Legendaarsed tegelased, kes hakkavad ühte etappi oma elus lõpetama. Ühe rõõm on teise kurbus. Kahju on muidugi, et nad meiega rohkem ühiseid sõite ei tee, aga neil on kindlasti hea meel, et enam koolipingis istuma ei pea.

Kindlasti peab rääkima Maikoga võimalusest teha vilistlaste väljasõit tulevikus. See oleks maruvahva!

Pildil Monika vasakpoolne ja Oliver paremalt teine. (Mina, muide, see jalgealune seal)

Kallid kallitele lahkujatele!!

Harjumaa koolid 16.03.10

Teadlik Valik Harjumaa koolid 16.03.2010

Justkui kellavärk oli sohver Priit oma punase välguga kell 6:45 Estonia ees. Sõidusuund valiti Paldiski poole. Esimesena oli kohal Tehnikakõrgkooli Mikk, mina ja Mõdriku Jorsu liitusime tema seltsiga. Vaikselt tilkusid ka teised: Sisekaitse Katre, kelle jaoks oli see sõit esimene, tõka-tõka Tom, Mainori Jalakas. Peab mainima, et see tunniajane sõit möödus senistest sõitudest kõige vaiksemalt. Kas oli põhjus väsimuses või millegis muus, ei tea..

Paldiskisse sõit oli kui kojutulek Kõrgema Sõjakooli tudengile, kes veetis oma sõjaväekohustust just seal. Koos kolleegiga olid need 1.kursuse tudengit meiega esmakordselt. Kunstikooli Kristina ja Signe olid erakordselt väsinud, sest töö vajab tegemist ka öösiti. Lennuakadeemia poisid olid samuti esimest korda meie seltskonnas. Üldiselt ma loodan, et kõik uued tegelased ei ehmunud ära meie veidraks kujunenud huumori peale.

Paldiski Gümnaasium oli tore kool, kus võttis meid vastu keegi kooli töötaja, kellel polnud meie üritusest õrna aimugi. Pandi meid siis seisma ühe avarasse ruumi, mis oli väidetavalt kaks ühes- aula ja söökla. Lõpuks jõudis vähe pädevam inimene meile vastu ja juhatati meid õdusasse looduse teemalisse klassi. Sinna istus meie kirju seltskond maha ning infoloeng peeti väiksele grupile. Tegu oli 10.-12. klassiga. Esimesena rääkisin ära, mis mul öelda oli. Kahetsusväärselt apaatne seltskond noori. Naljad, mille peale tavaliselt õpilased kõht kõveras ja pingi all naeravad, ei kõigutanud neid absoluutselt. Siiski see pole määrav. Materjale haarasid nad võidukalt kaasa.

Pillid kotti pannud, hakkasime Keila Gümnaasiumisse sõitma. Kuna punases välgus oli kaks vaba kohta, pakkusime need vabad kohad emale ja pojale tee ääres. Sohver Priit oli rahul. Viskasime nad Keila statoili juurde, kust jätkus teekond lastearsti juurde. Olime mõtteis nendega. Järgmine kool meeldis mulle esimesest hetkest. Vastu võeti meid väga sõbralikult. Esitlus toimus suures aulas, mis mahutas umbes 100 noort. Ma usun, et peab paika väide, et vastavalt kooli personalile kujuneb ka õpilaskond. Personal oli igati vastuvõtlik ja sõbralik meie suhtes, samuti käitusid ka õpilased. Ma küll pole kindel, kas tegu oli tervistedendava kooliga, aga antud õhkkond on parem kui nii mõneski tervistedendavas institutsioonis. Puhvetis pakuti mitmekülgset juur- ja puuvilja, võileibu ja muidugi ka üht-teist magusat. Meid teenindati väljaspool järjekorda. Uhke! Süüa saime hästi ja mitmekülgselt. Esitlused kulgesid suurepäraselt.

Kui ma arvasin, et Keila kool oli super, siis Loo Gümnaasiumi omadused peaks ülivõrdesse panema. Esimene mõte selle kooliga seoses oli seotud minu erialaga- tervistedendav kool. See oli uus ja ilus. Värvidest domineerisid helekollane ja roheline, mis on teatavasti väga rahustava mõjuga. Kooli keskkond, nii füüsilises kui vaimses mõttes, oli väga tervist toetav. Kooli aula oli kõrge laega ning laeakendega hästi valgustatud ruum. Esimestes ridades õpilased olid aktiivsed kuulajad ja see andis hoogu minu esitlusele. Küsisin, kas tegu on tervistedendava kooliga ja sain jaatava vastuse. See tegi meele heaks ja seetõttu peatusin pikemalt tervisedenduse eriala peal selleks, et nad mõistaksid tervistedendavate koolide võrgustiku konseptsiooni. Ka teised esitlejad olid hoos. Ausalt öeldes oli see minu silmis üks täiuslik kool, kus oleks tahtnud ka ise oma üldharidust omandada.

Kui välja arvata seik, kus Tehnikakõrgkooli Miku pea jäi õnnetul kombel pingi vahele (kusjuures minu süü tõttu), jäid kõik terveks ja olid rõõmsad. Tegelikult oli antud väljsõit kahepäevane, aga meid ei esindanud järgmine päev mitte keegi, sest samal päeval, 17.märtsil, leidis aset meie koolis avatud uste päev. Andsin sõna edasi sohver Priidule, et õpilased saaksid võimaluse meie üritusel osaleda. Järgmine väljasõit 30-31.märtsil Pärnu- ja Viljandimaale!

Tartumaa koolid 2.03.2010

Teadlik valik Tartumaa 2.03. 2010

Ei mäleta, et oleksime enne pidanud nii vara Estonia eest väljasõitu alustama. Nimelt kell 6:10 kohtusime ja kui 6:13 kedagi peale Tehnikakõrgkooli, Tervishoiu Kõrgkooli ning Sisekaitseakadeemia ei tulnud, alustas sohver Priit sõitu. Juht otsis kotipõhjast välja GPS süsteemi ning tee Tartumaale võis alata.

25-minutilise hilinemisega jõudsime kohale Rannu Keskkooli. Oma esitust tegid parasjagu Lennukolledž, oma järge ootasid Kõrgem Kunstikool, Kõrgem Sõjakool ja Mainori Kõrgkool. Minu esinemine läks võib öelda, et väga hästi. Tutavlik naerumõmin käis poiste suult üle ämmaemanduse eriala tutvustuse juures, aga sellest pole hullu. Kui mainisin optometristi seost füüsikaga ja farmatseudi oma keemiaga, kahanes naerusuu gravitatsiooni mõjul tõsiseks. Pärast esitlusi tuli väike seltskond tüdrukuid uurima meil pakutavate erialade kohta täpsemalt. Tüdrukud olid küll väga huvitatud, aga muretsesid asukoha pärast. Nimelt poldud kindel, kas kodust luba antakse nõnda kaugele õppima kolida. Kool oma personaliga jättis mõnusa ja sõbraliku mulje. Sain ka teada, et nende kool tervistedendavate koolide võrgustikku ei kuulu.

Järgmine kool oli Elva Gümnaasium, mis ise oli küll keskmises korras, aga kohvik oli igati Tallinna vanalinna sohvabaari vääriline oma disaini poolest. Enne oma esitlusi saime laadida end koolisööklas, kus pakuti maitsvat seljankat ja mingit tarretise-kisselli-laadset toodet. Kui tagasi jõudsime, oli saal juba noori täis. Julgelt rokem kui 50 õpilast. Oma esitluse tegin esimesena ja õpilased olid üllatavalt vastuvõtlikud. Vaikselt tiksusid hilinenud õpilased saali juurde. Nendega tutvusin isiklikult, mis pakkus aga kaasõpilastele palju nalja. Selgitasin lihtsas keeles ja lühidalt erialade tegevused. Üks neiu küsis minult, kelleks ta saab kui tervisedenduse eriala omandab. Vastasin ’tervisedendajaks’. Kutsusin üles kõiki meie kooli lahtiste uste päevi külastama, mille peale üks noormees tahtis kinnitust, kas mina ikka seal näha olen. Pärast esinemist jagasime infovoldikuid ja rääkisime õpilastega niisama elu-olust. Natuke oli aega enne sõitu järgmisesse kooli, seega jõudsime veelkord söömas käia ning rahulikult juttu ajada teiste kõrgkoolide esindajatega.

Rõngu Keskkool oli remondis. Sõitsime kooli parklasse sisse ja katuselt tuli üks härra küsima, mis meie siin teeme, kedagi ju seal hoones ei ole. Esialgu olime nõutud, aga saime edasised juhtnöörid liikuda vallamaja poole. Selle leidsime küll üles, aga sama targalt suunati meid rahvamaja poole. Seal meid lõpuks vastu võetigi. See oli ametlik asenduskool gümnasistele. Maja oli üsna kehvas seisukorras, aga oma olemuselt väga armas. Ruumi oli seal väga vähe ning klassiruumi, mis oli nähtavasti mõeldud kuni 25-le õpilasele, pidi sedapuhku mahutama umbes 45-55 inimest. Jagasime igale lauale infovoldikud. Mul napilt jagus igale õpilasele, üks jäi ülegi, kuid siis tuli suurem seltskond õpilasi juurde ja osad jäid lihtsalt ilma. Sellest pole hullu, sest oli näha, et nad jagasid neid materjale omavahel sõbralikult. Pidin viimasena esinema ja õpilased olid natuke rahutud. Palusin neil püsti tõusta ja ringutada, mida nad ka tegid. Üldiselt oli hästi osavõtlik ja lõbus publik, jättis hea mulje.

Pärast esinemisi jäin rääkima ühe õpetajaga. Ta rääkis, et nende kool on parajalt tervistedendav, sest õpetajad ja õpilased jooksevad mitme maja vahel, et kõk tunnid saaks peetud. Soovitasin tollel mehel uuest õppeaastast uurida TEK-võrgustiku kohta. Lisasin, et keskkool peaks olema koht, mille peale ikka hea mälestusega mõelda. Koolikeskkond peab toetama õpilase arengut ja võrdsed võimalused on mõeldud kõigile, mitte vaid kõige rikkamatele ja targematele.

Kui iga kool riigis kuuluks Tervistedendavate koolide võrgustikku, oleks üldhariduskoolis oma tasemelt ja õpilaste pädevuse poolest palju rohkem arenenud. Arusaam, et upitame parimaid ja laidame halvimaid on iganenud meetod kasvatamiseks. Õige oleks öelda, et anname võimaluse kõigile, raskustesse sattunuid aga abistame. Ükski külastatud Tartumaa kool polnud TEK-võrgustikus, mis tähendab, et tööpõld antud valdkonnas on seal olemas ja tervisedendajat ootamas.

Jõgevamaa koolid 11.03.2010

Teadlik valik Jõgevamaa 11.03.2010

Väljasõit Estonia juurest sai esmakordselt alguse täpselt õigel ajal. Varemalt kohtusin Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli tudengi Johannesega ja meie üllatuseks olid teised tudengid (Tehnikakõrgkool, Pedagoogiline Seminar, Mainori Kõrgkool) kohal. Sõidul seletas sohver Maiko oma nägemust ilust ja armastusest. Kuigi ta palus selle kõik protokolli kirja panna, on seda üsna raske arusaadavalt teha. Loetud filosoofia oli kõrgelt üle meie teadvuse tasemest. Sõit Jõgevamaale kulges küll kiiresti, aga sissesõidu leidmine kooli õuele oli juba omette kunst. Pärast 20 minutilist otsingut leidsime oma tee.

Esimene kool oli Tabivere Gümnaasium. Meiega samaaegselt sõitis hoovi Tartu buss, kus olid Kõrgem Kunstikool, Lennuakadeemia ja Kõrgem Sõjakool. Esimest korda juhtus nii, et kooli sisse astudes ei oodanud meid mitte keegi ees ja pikema otsimisegi peale ei näinud kedagi. Kui laste garderoob poleks jopesid täis olnud, oleks arvanud, et tegu on mahajäetud hoonega. Meid siiski leiti üles ja suunati juba õpilastega täidetud ruumi. Kohal oli 10. ja 11. klass, kokku umbes 30 inimest. Meie esitlus läks üle kivide kändude, sest nii Heli kui Kristiina (tervisedendajad) olid saanud öösel vähe magada ning jutt ei sujunud nii nagu võiks. Infoloengu ajal tuli sisse üks härra ja küsis üle ruumi ’Kelle punane buss seal keset teed pargitud on??’ Levis üldine naer, ning sohver Maiko lonkis piinlikkust tundes oma vastutusel oleva ’punase välgu’ poole.

Kiiresti olid asjad koos ning sihtmärk võetud Puurmani Gümnaasiumi poole. Kool asub väga ilusas lossihoones, mis on osati renoveerimisel. Klassi, kus toimus infoloeng, viis palju treppe ja uksi. Ruumis oli kokku 16 õpilast, kes olid 11.-12. klassist. Jagasin igaühele meie kooli infovoldiku. Lasin ka värvi valida. Tundus, et neile meeldis valida. Sisekaitseakadeemia tudengi Anneliisiga käisime kooli peal ühte spetsiifilist ruumi otsimas. Kohe pakkus üks neiu koridori pealt oma klassivenna abi. Meie esitlus oli sujuv, küsimusi ei esitatud ja saime kiiresti sööma minna. Kuna hommikul polnud aega süüa, siis unistasin terve päev mõnusast praest. Kuid nagu ikka, saime suppi. Enamus tudengid said kõhu täis ja sõit võis rõõmsalt jätkuda.

Jõgeva Gümnaasiumi seina kaunistab kujutis mehest ja hobusest. Ma arvan, et eesmärk on olnud kujutada põldu kündvat meest. Kuna mõni meie kaasasolevast tudengist oli kohalik, leidsime nende juhtimisel kohe õiged parkimiskohad ja esinemisruumid üles. Saal oli suur ja ilus. Pisikesed 1.klassi jõmpsikad asetasid toole paigale gümnasistide jaoks. Saal sai küllaltki täis ja ’introvoor’ Maiko poolt võis alata. Tervishoiu Kõrgkool kutsuti esimesena esitlema. Mõõduka aja jooksul saime räägitud lähemalt igast erialast, meie tingimustest koolis ja sisseastumisel ning meelelehutusest vabal ajal.

Kuna teiste koolide esitlused olid meile juba pähe kulunud ja oli suur soov värsket õhku hingata, otsustasime Kristiinaga minna uurima poodlemisvõimaluste kohta Jõgeval. Kooli ees mängisid lumes väiksed poisid, kelleld küsisime teed poeni. Vastu külas ’Mis kas te siis ei teagi, kus see on või?’ ja juhatas meid väga täpselt kohale. Tagasi jõudsime, olid paljud koolis juba esitlenud, veel viimased ja tagasisõit Tallinnasse.

Üldiselt võiks seda väljasõitu võtta kokku märksõnadega ’kiiresti, vilunult ja korrektselt’. Kuigi TPS-i noorsootöö tudengid Kati ja Tõnis olid meie seltskonnas esmakordselt, said ka nema väga hästi hakkama. TKTK kuldne duo MikTom on alati meie ankrunumber, sest nende kool on alati tähtis. Lennuakadeemia legendaarne Kaupo veetis aga oma vabad momendid kududes. Vahepeal aitasin isegi mõned silmused luua. Kunstikooli Harry muheles mõnusalt ning pildistas kõike, milles ta kunsti nägi. Sõiduga jäid kõik eeldatavasti rahule ja loomulikult ei jõua keegi ära oodata järgmist väljasõitu.